Kristus, kõiksuse Issand

Meil tuleb alati tänada Jumalat teie eest, vennad, nõnda nagu on kohus, kuna teie usk jõudsasti kasvab ja armastus, mis teil igaühel on üksteise vastu, rohkeneb, nii et ka meie ise kiitleme teist Jumala kogudustes, teie vastupidavusest ja ustavusest kõigis tagakiusamistes ja kitsikustes, mida te talute Jumala õiglase kohtu märgiks selle kohta, et teid on arvatud Jumala riigi vääriliseks, mille pärast te ka kannatate. See on tõepoolest Jumala poolt õiglane, et teie vaevajaile tasutakse viletsusega ja teile, keda vaevatakse, antakse hingamist koos meiega, siis kui Issand Jeesus ilmub taevast oma väe inglitega leegitsevas tules, karistades neid, kes ei tunne Jumalat ega ole kuulekad meie Issanda Jeesuse evangeeliumile. Need saavad karistuseks igavese hukatuse eemal Issanda palgest ja tema vägevuse kirkusest, kui ta tuleb, et tol päeval olla kirgastatud oma pühade hulgas ja imetletud kõigi usklike seas; sest teie juures on meie tunnistust peetud usutavaks.
2Ts 1:3–10
Hea lugeja, kaaslane Kristuses. On kirikuaasta viimane pühapäev, igavikupühapäev ja ka surnute mälestuspüha. Enne, kui tõstame silmad üles, et tervitada oma kuningat, kes tuleb tasaduses, vaatame tagasi, mõtleme oma inimlikule olukorrale ja usaldame oma ajaliku majapidamise kõiksuse Issanda armu hoolde.
Meie mõtteid Kristusest kui kõiksuse Issandast juhib Paulus, kui ta kirjutab tagakiusatuile Tessaloonikas. Pole eriti iseäralik, et tema tunnistus elavast Jumalast, kes on ilmunud Kristuses, tekitab selle kuulajaile ja vastuvõtjaile tüli ning kitsikust. Isegi otsest tagakiusamist ja vaenu. Pole palju muutunud ka kaks tuhat aastat hiljem. Aga Paulus pöörab ajalise vaeva rõõmuks ja tagakiusamise õigluseks. Enamgi veel, selline olukord on Jumala õiglase kohtu märgiks, sest nii katsutakse meid läbi, kas oleme Jumala riigi väärilised.
Oluline on tähele panna, millele Paulus oma julgustuses tugineb. Ta toob esile üksiku inimese usuelu lihtsad alused ja koguduse püsimise algtõed: tänu ja kiitus Jumala ees vendadest, usu kasv, armastus vendade vahel ning vastupidavus ja ustavus tagakiusamistes. See on tõepoolest õiglane ja selles antakse meile hingamine, ütleb Paulus. Inimese ajalik elu, usk ja usuteod ei kao kõiksuse lõputus igavikus, vaid on oluline osa sellest. Kuulekus evangeeliumile ajalikus elus on kohtumõistmise aluseks.
Sellise kuulekusega evangeeliumile julgeb Paulus isegi kiidelda teistes kogudustes. Ütlen natuke liialdades, et ta uhkustab kaaskristlaste hea usueluga teiste ees ja julgustab inimliku usuelu näidete varal teisi. Ta seob ennast evangeeliumi kuulutustööga isiklikult ja võtab nii ka vastutuse. Ta ütleb, et Tessaloonikas on jäädud ustavaks meie antud tunnistusele.
Kas ka meil on kiitlemist kaaskristlaste usuelust ja armastuse tegudest? Kas julgeme ka iseennast mängu panna ning ühendada end koguduse ja kiriku tööga, seda tööd esile tõstes või isegi kiites? Või oleme hirmul laimava keelepeksu ja kurja tagarääkimise ees. Lihtsam on vaikida ja Pontius Pilatuse kombel käed pesta, olla küll asja sees, aga mitte vastutust võtta. Aga nii vaikime maha ka evangeeliumi, sest kuulutus Kristusest ei ole lahutatav tema rajatud kirikust.
Ka päevaevangeelium kõneleb meile viimsest kohtupäevast ja seob selle tegudega, mida peame tegema kõige pisematele vendade seast (Mt 25:31–46).
Inimene ei vali aega ega ajastut, kuhu ta sünnib. Hing tuleb Isa juurest ja me satume enda jaoks juhuslikult ajastute keskele, riikide ja poliitikate vahele. Just siin peitub elujulguse ehk elusamuse saladus. Kui Looja on võtnud vastutuse ajastute üle ja meid siia läkitanud, siis inimesele jääb üle vaid vastutus meile kingitusena antud elu ees. Need päevad ja need aastad, mis meile on antud Jumala loodud paradiisis elada, uskuda, loota ja armastada, on meie ühislooming Jumalaga.
Oma Loojale ei saa me sõnade või tegudega midagi juurde anda, ei saa me Tema ülevust ülendada ega suurust suurendada. Ei saa me alandlikkusega ka midagi välja meelitada. Küll on aga antud meile rohkesti võimalusi otsida ja leida kaasinimest, kes on näljas, janune, kodutu, alasti, haige või vangis.
Meil on võimalus minna inimeste juurde ja kutsuda neid kirikusse, sest neil on nälg ja janu õigluse, rahu, rõõmu ning halastuse järele. Meil on võimalus õigel hetkel rääkida oma suhtest Jumalaga ja Kristuse rajatud kirikuga, mis on meid katnud, meie hinge toidab ja on vaimseks koduks. Meil on võimalus aidata konkreetselt hädas olijat või toetada sellist tööd kohas, kus seda tehakse. Meil on võimalus minna kirikuõpetaja juurde ja küsida, kas on milleski abi tarvis.
Lihtsam on vaikida, pöörata pilk ära ja teha nägu, et ei näe. Milliseid tegusid teeme meie inimestele sellel ajastul evangeeliumi valguses?

Hermann Kalmus,
Pilistvere koguduse diakon