Kristuse heast lõhnast

2Kr 2:14–17
Lõhnamaailm saadab meid sünnist surmani ja suunab meie igapäevaseid toimimisi ja otsuseid sageli enam, kui seda teadvustada oskame või märkame. Lõhnad on alati olnud tulus äri. Alates trendikatest ja kallitest lõhnaõlidest kuni kodukeemia osakondades pakutavate õhuvärskendajateni. Üksvahe oli kohutav komme riputada autodesse lõhnakuuski – seda võinuks ka lõhnaterrorismiks nimetada. Olen alati imetlenud idamaa pudi-padi poodide müüjate vastupidavust lõhnaküünalde intensiivses aroomis. Paljud söögikohad aga lasevad ju teadlikult isuäratavaid küpsetamislõhnu otse tänavale või suisa kaubanduskeskusesse, et inimesed ei läheks neist mööda ka siis, kui kõht nii väga tühi ehk polegi. Kõige selle taustal on pigem imekspandav, et meil pole seni võimalik kusagilt osta «Kristuse head lõhna». Ja kui pahaaimamatud inimesed juhtuvad kirikust mööduma ning selle ukse vahelt immitseks tänavale sulnist «Jumala tunnetuse lõhna», oleksid ehk kirikudki rahvast täis. Nii küsib ka apostel Paulus oma kirjas korintlastele, et kes kõlbaks olema või saama Kristuse heaks lõhnaks.
Milline ent võiks olla Kristuse hea lõhn? Inimestele meeldivad ju erinevad lõhnad. Sageli täidavad meid meeldivate mälestuste ja tunnetega hoopis lihtsakoelised kodused ja värsked looduslõhnad. Kas ei lõhna siis omal moel võrratult värskelt niidetud muru, kadakane kuumaalus, äsja jahvatatud kohv või rabamaastik pärast sooja sügisvihma? Kui aga püüdsin otsida oma lõhnamälestustest meie kirikute lõhnu, siis midagi eriomaselt märkimisväärset kahjuks ei meenu. Kui, siis ehk advendiaja kuusehõng ja kaselehelõhn nelipühil. Selles mõttes erineme me kindlasti näiteks õigeusukirikust. Samas, kas viirukilõhn ongi siis see Kristuse hea lõhn, millest räägib Paulus? Thessaloniki Simeon kirjutab oma teoses «De sacra precatione»: «Kuna Issand alandus meie, inimesteni, ohverdab preester ka healõhnalist viirukit (sümboliseerides meie Päästja püha hinge ja elu) või hoiab evangeeliumi.» Samas on üldlevinud pigem arusaam, et viirukisuits sümboliseerib usklike palveid. Koguöise teenistuse raames peetaval õhtuteenistusel palub õigeusu preester sissekäigul vaikselt: «Juhi meie palve viirukisuitsu lõhnana enese ette ja ära lase meie südameid kalduda halbadele sõnadele ja kurjadele mõtetele, vaid päästa meid kõigist meie hingepüüdjatest, sest sinu poole, Issand, vaatavad meie silmad ja sinu peale loodame meie; ära saada meid häbisse, meie Jumal!»
Vana Testamendi rahvale oli põletusohvri suits saanud loomulikuks suhtlusvahendiks Jumalaga. Alalise suitsutusohvri toomiseks oli seatud suitsutusaltar, kus tuli iga päev nii hommikul kui õhtul põletada healõhnalist suitsutusrohtu ja kord aastas toimetati sellel patu lepitusohvrit verega (2Ms 30:1–10). Uue Testamendi rahvana oleme jõudnud arusaamiseni, et pelk lõhn ega suits ei saa olla meie lepitusohvriks. Prohvet Aamos osutas juba omal ajal, et Jumalale ei pruugigi selline ohver meele järele olla. «Ma olen teie pühadest nördinud, ma põlgan neid ja ma ei salli teie koosolekute lõhna. Sest kuigi te toote mulle oma põletus- ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel ja ma ei vaatagi teie rasvase tänuohvri peale.» (Am 5:21,22) Ja nii õpetab ka apostel Paulus Efesose kogudusele, et meil tuleb käia armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale (Ef 5:2).
Kuidas saaksime siis meie oma usus kanda Kristuse head lõhna või Jumala tunnetuse magusat aroomi? Ilmselt jääb viiruki suitsutamisest ikkagi pisut väheks. Kogu täiuslik liturgia ja osavalt mõtestatud Jumala sõnagi võib Jumala silmis osutuda hoopis tema sõnaga hangeldamiseks, mille eest meid tänases kirjakohas ka Paulus hoiatab. Kristuse heaks lõhnaks saab meie elu ehk siis, kui suudame täita selle tema eeskujul teenimisega. Lõpuks taandub ju kogu teoloogia ja rituaal sellele, millist vilja see kannab. Viimaks loeb alati vili, mitte tööriist, millega seda hariti. Mädanenud kartul ei lõhna, see haiseb. Miski ei peleta inimesi rohkem usu juurest eemale kui ilusad sõnad, uhked tseremooniad ja meie elu riknenud viljad. Kõige enam haiseb kahepalgelisus.
Aroomiteraapia õpikud lubavad meile, et lõhnad inspireerivad, tervendavad meid, loovad sisemist harmooniat. Aroomide abil vabaneme vihast, murest, hirmust ja valust. Samas hoiatatakse, et aroomide odavad võltsingud võivad sootuks vastupidiseid tulemusi anda. Püüdkem siis ka oma elus kasutada kallimat, ent ehedat Kristuse lõhna. Ja sellest pole midagi, kui see lõhn kohe kõigile ei meeldi. Nii ei suutnud ega soovinud rahvas ka palmipuudepühal Kristuses ära tunda healõhnalist lepitusohvrit, vaid ootas temast maist vabastajat ja uhket valitsejat. Paraku kipub iga maine valitsus riknema ja seetõttu ongi tark see aeg-ajalt välja vahetada. Kristuse hea lõhn kannab aga igavikulise ja riknematu riigi ja valitsuse hõngu. Aidaku Jumal meilgi saada meie ajalikes tegudes selle igavikulise lõhna kandjaiks Kristuses.

 

 

 

 
 
Taavi Laanepere,
kaitseväe peakaplan