Põhja-Euroopa protestantlikud monarhid on või olid minevikus ühtlasi kirikupead. See kehtib ka Inglismaa valitsejate kohta alates 1534. aastast.

Riigikiriklikku korraldust põhjendati sellega, et kristlik ilmalik võim pidi võtma evangeelse kiriku «Rooma türannia» eest kaitse alla. Mitme sajandi jooksul oligi nendes kuningriikides riigiusuna valitsev luterlus või anglikanism, «paavstiusk» ja teised eksitused olid surmanuhtluse või väljasaatmise ähvardusel keelatud.

Inglise usupuhastus kulges Mandri-Euroopast mõneti erinevalt. Harrastusteoloogist kuningas Henry VIII (1509–1547) ei toetanud Lutheri väljaastumist, vaid avaldas viimase vastu koguni traktaadi seitsme sakramendi kaitseks. Tasuks toetuse eest annetas paavst talle 1521. aastal tiitli «Usu kaitsja» (Defensor fidei).

On ajaloo iroonia, et Inglise monarhid kannavad seda tiitlit tänaseni, kuigi juba Henry VIII oli see, kes peatselt Roomast lahku lõi. Nimelt keelas paavst kuningale abielulahutuse ning viimane otsustas seepeale kiriku oma võimule allutada.

1534. aastal võttis parlament vastu nn ülimuslikkuse akti, millega tühistati Rooma paavsti jurisdiktsioon Inglismaa kiriku (Ecclesia Anglicana) üle ning seati kuningas kiriku «kõrgeimaks peaks maa peal» (supreme head). Henry VIII polnud siiski protestant, ta soovis vaid katoliiklust ilma paavsti ja kloostriteta, mille varandused ta riigistas. Kulus üle kahekümne heitliku aasta, enne kui Inglismaa kirik lõplikult protestantismi radadele suundus.

Pärast Henry surma avanes reformimeelsetele võimalus vabamalt luterluse ja kalvinismi vaimus uuendusi läbi viia. Tagasilöök saabus Verise Mary (1553–1558) ajal – see kuninganna oli äge katoliiklane ja vaenas protestante. Anglikaani kirik kui reformatoorne konfessioon kujunes alles välja praeguse Suurbritannia kuninganna nimekaimu ja kauge eelkäija Elisabeth I pikal võimuperioodil (1558–1603).

1559. aastal võttis parlament vastu uue ülimuslikkuse akti, millega monarh nimetati kiriku «kõrgeimaks valitsejaks» (supreme governor). See tiitel oli veidi vähem pretensioonikas kui Henry VIII oma, kes pidas ennast lausa Jumalast seatud ilmikpiiskopiks. Siiski peeti vajalikuks 1571. aastal lõplikul kujul vastu võetud Kolmekümne üheksas usuartiklis veel kord ära märkida, et «Rooma piiskopil ei ole mingit võimu siin Inglismaa kuningriigis» (artikkel 37).  Muide, samas artiklis täpsustatakse, et kuningavõim kiriku üle on ainult ilmalik: «…me ei lase meie ülematel valitseda Jumala sõna ja sakramentide üle.»

Formaalselt on monarh tänini Inglismaa kiriku (Church of England) kõrgeim maine pea. Kehtiv kirikuseadus sätestab: «Me tunnistame, et Tema Hiilgav Majesteet Kuninganna, kui ta toimib kooskõlas selle riigi seadustega, on Jumala all kõrgeim võim selles kuningriigis ja et temal on ülim meelevald kõikide inimeste üle kõikides, nii kiriklikes kui ilmalikes asjades» (kaanon A7).

Mõistagi on Inglismaa kirik endiselt riigikirik. Piiskopid määratakse kuninga või kuninganna nimel ametisse peaministri poolt. Tähtsamad piiskopid on parlamendi ülemkoja ehk lordide koja liikmed, samuti on parlamendil õigus langetada otsuseid olulisemates kirikut puudutavates asjades. Suurbritannia kuningakoja tähtsamad sündmused, olgu selleks riiklikud tseremooniad nagu kroonimine või perekondlikud talitused nagu laulatus ja matus, toimuvad reeglina anglikaani kirikus. Viimasel ajal on siiski küsitud, kas ei tuleks monarhi kui anglikaani kirikupea rolli kaasajastada, näiteks kunagi paavsti antud tiitel «Usu kaitsja» ümber nimetada «Uskude kaitsjaks». Tänases Suurbritannias on ju mitmeid erinevaid rahvusi ja uskusid, teiste seas suur moslemite kogukond.

Veiko Vihuri