Kuritöö ja armastus

Veel mõni aasta tagasi võis Eesti
ajakirjanduses aeg-ajalt kuulda/lugeda arutelusid ja seisukohavõtte
surmanuhtluse kui ühe karistamisviisi rakendamise vajalikkuse või
mittevajalikkuse kohta.

1Ms 4:1–16a

Veel mõni aasta tagasi võis Eesti
ajakirjanduses aeg-ajalt kuulda/lugeda arutelusid ja seisukohavõtte
surmanuhtluse kui ühe karistamisviisi rakendamise vajalikkuse või
mittevajalikkuse kohta.

Surmanuhtluse pooldajad olid seisukohal, et
inimene, kes on võtnud vägivaldselt elu teiselt inimeselt, ei vääri ise elu.
Surmanuhtluse-vastased aga olid seisukohal, et inimene ei ole ise elu andnud ja
seega karistusviisina ei tohi ta elu võtta. Süüdimõistetu võib kas või
eluaegset vanglakaristust kandes mõista oma teo tõsidust ja n-ö ümber kasvada.
Osa surmanuhtluse pooldajaid oli seisukohal, et surmaotsus peaks täide viidama
vähemalt sama piinarikkalt, kui oli olnud kannatanu surm, teised arvasid, et
otsus peaks täide viidama võimalikult väheseid kannatusi tekitades.

Kui vaadata surmanuhtluse ajalugu, siis
jääb silma, et seda rakendati karistusviisina muu hulgas teiselt inimeselt elu
võtmise eest. Võttes aluseks viimast, vaatleme nüüd Kaini ja Aabeli lugu (või
oleks õigem öelda Kaini lugu).

Kain ja Aabel olid vennad, kusjuures Kain
oli vendadest vanem ja seega justkui autoriteetsemal positsioonil. Mõlemal oli
olemas aus elukutse – vanem vendadest oli põlluharija ja noorem karjakasvataja.

Nagu tol ajal ikka kombeks, pöörduti
regulaarselt ja ka erilistes olukordades Jumala poole abi ja kinnituse
saamiseks. Selleks toodi kõige paremaid ja veatumaid ohvreid. Kain, põllumees
nagu ta oli, tõi ohvri maaviljast, Aabel aga oma karja lammaste esimesest
soost.

Kuidas saadi aru, et Jumal on ohvri vastu
võtnud, seda pühakiri meile siinkohal ei edasta. Küll antakse teada, et Jumal
võtab vastu noorema venna ohvri, vanema venna ohvrile ta aga ei vaata, mispeale
Kain vihastab.

Mispärast Jumal ei võtnud Kaini ohvrit/andi
vastu? Oli see ju toodud sama veatust ja esmasest saagist kui Aabeli oma. Kas
võis siin olla põhjuseks Aabeli isetus ohvrit tuues ja Kaini teatav eelhoiak,
et Jumal peab vaatama tema kui vanema venna ohvrile?

Kas Kaini viha süttis Jumala või oma venna
vastu? Nagu näha, on küsimusi rohkem kui vastuseid. Kain vihastab ja lööb pilgu
maha, mispeale kõnetab teda Jumal ise. Jumal noomib Kaini ja selgitab talle
tema olukorda, hoiatades, et patt luurab tema südame ukse ees, aga: «Sina pead
tema üle valitsema!» Jumal püüab otsekui veenda (päästa?) Kaini ja ära hoida
seda, mis varsti on juhtumas.

Kuid vanem vend on juba oma südames otsuse
langetanud. Ta kutsub mingil ettekäändel noorema venna väljale ja tungib seal
talle kallale. Aabel sureb vägivaldselt. (Võib-olla oleks õigem öelda, et Kain
suri sel hetkel, küll mitte füüsiliselt, aga vaimselt?) Kuritegu on toimunud ja
nüüd sekkub asjade käiku Looja. Ta küsib Kainilt otsekui mitte midagi teades:
«Kus on su vend Aabel?» Küsimus pakub võimalust kahetsuseks ja kõige südamelt
ära rääkimiseks. Aga patt valitseb juba Kaini üle ja ta ei kahetse midagi. Ta
vastab kõige Loojale, kelle pilgule ei ole midagi varjatut, mürgise ja salgava
küsimusega: «Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?»

See ülbe ja isekas küsimus on otsekui
inimesepoolse vastuhaku krooniks. See kõlab kui peni klähvimine külatänaval.
Jumal annab Kainile teada tema teo tagajärgedest ja alles nüüd avanevad Kaini
silmad. Ta on ehmunud: «Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda! Vaata, sa
oled mind täna ära ajanud siit maalt ja ma pean varjule minema su palge eest
ning maa peal olema hulkur ja põgenik. Ja igaüks, kes mind leiab, tapab mu.»

Jääb mulje, justkui ei kahetseks Kain
tehtut, vaid on ehmunud karistuse määra üle. Ta on ehmunud, et ta peab kui
hulkur käima paigast teise ja mis eriti ehmatav, ta peab kõikjal, kuhu ta
läheb, muretsema oma elu pärast.

Siinkohal võiks emotsionaalselt hüüatada:
«Ah, nüüd on sulle elu armas? Aga kas sinu vend ei olnud elu väärt? Mis oli
tema süü?»

Kuid loo lõpetuseks ilmneb veel kord Jumala
armulikkus ja pikameelsus, ta paneb Kainile kaitsemärgi, et teda ei tapetaks.
See on veel kord Kainile võimaluse andmine kahetsuseks ja patu tunnistamiseks.

Kaini ja Aabeli lugu on otsekui inimkonna
teistkordne pattulangemise lugu. Kui esimene toimus Eedenis ja seal astus
inimene vastu Jumalale, siis nüüd astus inimene vastu inimesele. Selle
tagajärgi teame ju kõik, inimkonna ajalugu on sõdade ajalugu. Aga nii, nagu ei
pööranud Jumal Kainile selga, nii ei pööranud Ta ka meile. «Jumala armastus
meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on
läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus – ei, mitte
selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on
läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest» (1Jh 4:9–10).

Me kõik jõuame oma elus millalgi
küsimuseni, mille Jumal Kainile esitas: «Kus on su vend Aabel?» ja vastuseni:
«Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?» Liialdamata võib öelda, et läbi
kogu pühakirja kõlab meile selge ja kinnitav vastus: «Jah oled!»

Issanda teed on imelised. Me ei pruugi neid
mõista ja seepärast need meile tihti ei meeldi. Aga usaldusest Tema vastu
palume Issandat, nagu seda Jeesus tegi: «Ärgu sündigu minu tahtmine, vaid Sinu
oma.»

Aamen.

Lembit Tammsalu,

Hanila koguduse õpetaja