Kurjade keskel

Jeesus ütles juutidele: «Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat? Kui ma räägin tõtt, miks te siis ei usu mind? Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule selle pärast, et teie ei ole Jumalast.» Juudid kostsid talle: «Eks meil ole õigus, kui me ütleme, et sina oled samaarlane ja et sinus on kuri vaim?» Jeesus vastas: «Minus ei ole kuri vaim, vaid ma austan oma Isa, teie aga teotate mind. Aga mina ei taotle tunnustust iseendale. On üks, kes on uurija ja kohtunik. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei näe surma iialgi!» Juudid ütlesid talle: «Nüüd on selge, et sinus on kuri vaim. Aabraham on surnud ja prohvetid on surnud, ent sina ütled: Kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei maitse surma iialgi. Kas sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid on samuti surnud. Kelleks sina ennast pead?» Jeesus vastas: «Kui ma ülistaksin iseennast, siis ei oleks mu ülistus mitte midagi. See, kes mind ülistab, on mu Isa, kellest teie ütlete: «Ta on meie Jumal.» Teie küll ei tunne teda, aga mina tunnen. Ja kui mina ütleksin, et ma teda ei tunne, siis ma oleksin teiesarnane valetaja. Kuid mina tunnen teda ja panen tallele tema sõna. Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas.» Nüüd ütlesid juudid temale: «Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja tahad olla näinud Aabrahami?» Jeesus ütles neile: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olin mina.» Nüüd nad võtsid kive, et teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja lahkus pühakojast.
Jh 8:46–59

Võib-olla on teil veel meeles, et kunagi kasutati EELKs mõiste paastuaeg asemel nimetust Kristuse kannatamisaeg. See tähendas siis aega kirikuaastas, mis oli mõeldud ka järelemõtlemiseks Jeesuse kannatuste üle.
Seekordnegi jutluse kirjakoht on kantud Kristuse kannatustest. Kes iganes võtab lugeda ka jutluse kirjakohale eelnevaid salme, mõistab, et Jeesuse ja Tema vastaste vahel oli konflikt väga kaugele arenenud. Jutluse kirjakoha salmides muutub see juba isiklikuks. Jeesuse vastased ei ole suutnud leida midagi tuumakat Õnnistegija seisukohtade ümberlükkamiseks. Selle asemel tuleb neil vastu võtta teadmine, et nad ei suuda Jeesust üheski patus süüdistada. Ja vähe sellest, nad saavad teada, et nende vaimne päritolu on kuratlik. See ei ole teave, mida nad võiksid rahulikult vastu võtta. Nüüd järgneb väga alandav isiklik rünnak – Jeesust süüdistatakse kõlbmatus päritolus ja hullumeelsuses.
Sellest areneb vaidlus, kust näeme mõlema leeri arusaamu. Päästja vaenlaste seisukohad on lühidalt järgmised. Nendega räägib keegi suureline. Kuidas küll võib olla, et Jeesuse sõnad annavad igavese elu? Kelleks Maarja poeg, nagu nad Jeesust nimetasid, ennast õige peab? Ta on näinud juba ammu surnud Aabrahami?! Jeesuse sõnad võisid nende silmis olla vaid Jumala teotamine ja nii vääris Ta nende meelest kividega surnuksviskamist. Need olid arusaamad, milles Kristuse vastased kinni olid ja millest nad üle ei saanud. Vastu võtta «Maarja poja» sõnad tähendanuks Tema tunnistamist Jumala Pojaks, aga seda sammu ei saanud teha, sest paraku olid nad küll liha poolest Aabrahamist, kuid vaimult seisid Jumalast kaugel. See oli Jeesuse vastaste patt ja ühtlasi tragöödia.
Jeesuse vastus oma vaenlastele on lihtsam ja selgem, kui paistab – Ta on oma taevase Isaga üks. Ta tunneb Jumalat ja Tal on Jumalaga täielik osadus. Kõik, mida Jeesus kogu oma eluga taotleb, on Jumala austamine ja Tema tahte täideviimine. Ning Tal on Jumalalt sõnum, mille vastuvõtmine annab igavese elu. Ta teab, et see on tõde, millest taganeda ei saa.
Selles vastasseisus on midagi ka tänapäeva kristlasele. Tegelikult on see tüli kuidagi tuttav. Sõna Jumala Pojast ja inimesest Jeesusest on jäänud tänapäevani paljude silmis kas jampsiks või jubeduseks.
Tegelikult on see väga raske kiusatuse olukord. Saatan leiab palju viise, kuidas ristiinimeste suhtes kurjalt meelestatud inimesi ära kasutada. Süüdistuste, laimu, sõimu jms repertuaar on tohutu. Aga asja sisu on üks – külvata meie südameisse kahtluseuss evangeeliumi suhtes.
Selles olukorras, kurjade keskel elades on meil õnnistusrohke rõõm ja eesõigus võtta õppust Jeesuse hoiakust, millest räägib tänane kirjakoht. Me oleme Jumala lapsed, s.t tunneme taevast Isa. See tähendab, et ka meie elame ühtekuuluvuses Tema taevase Isaga. Ja just sellele tõele kindlaks jäädes püsime Jumala lastena sessinases Jumalat vihkavat maailmas, mis meid ka iganes ei tabaks. Ja siis avastame, et nii nagu Jeesuski tänase jutluse kirjakohas, on ka ristiinimene Jumala hoitud, isegi kurjade keskel. Tõsi küll, Jeesuse maine elu lõppes viimaks siiski ristisurmaga, kuid sellele järgnes Temal ja järgneb meilgi ülestõusmishommik.

Jaanus Klaas,
Viru vangla kaplan,
Anna koguduse õpetaja