Meele parandamisest

Ja Jeesus lahkus sealt ning läks varjule Tüürose ja Siidoni aladele. Ja vaata, üks neist paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: „Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.” Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: „Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!” Tema vastas: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.” Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: „Issand, aita mind!” Jeesus vastas: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.” Ent tema ütles: „Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.” Siis Jeesus vastas talle: „Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Ja ta tütar paranes selsamal tunnil.

Matteuse evangeelium 15:21–28

Reminiscere (ld k meenuta, tuleta meelde) pärineb psalmist 25:6: Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest! Laulik palub, et Jumal oleks halastaja ja helde. Et Jumal tuletaks iseendale meelde, et ta on halastaja ja helde. Evangeelium on aga eelkõige lugu usust. Ühe võõra, väljaspool õigete ringi oleva naise usust, kes palub rahu ja tervist oma lapsele.

Seda lugu on piibliteadlased seletanud mitmel moel. On öeldud, et Jeesus siin ei heida kõrvale paganaid, ta lihtsalt osutab prohveti sõnade täideminemisele ja samal ajal paneb Kaananimaa naise usu proovile. Muidugi võib öelda, et Jeesus ka oma jüngreid ei läkitanud kuulutama muile kui Iisraeli soo kadunud lammastele (Matteuse 10:6).

Kaanani naist kõrvale jättes ta lihtsalt jääb truuks oma plaanile. Ta on saadetud Iisraeli juurde, juutide juurde. Meile teada-tuntud misjonikäsk (Mt 28:19–20) antakse jüngritele pärast suurt Kristus-sündmust ning seega naine lihtsalt „püüdis järjekorras ette trügida“.

Inimene peab aga teadma oma õiget kohta. Usuproovi osas on asi veelgi selgem: Jeesus tahab teada, kas naine ikka on piisavalt pühendunud ja alandlik. Kui selgub, et on küll, siis saab naine Jeesuse käest kiita ja oma palve ühtlasi täidetud.

Teisalt on arvatud, et kuna Vana Testament on täis lugusid sellest, kuidas Jumal viivitab vastamisega, pannes inimese usu proovile ning lastes usul kasvada ja tugevamaks saada, siis on ka siin tegemist sellise usus kasvamise looga. Jeesus vaikib, viivitab ja lõpuks suisa tõrjub naist, et lasta tollel usus kasvada ja ilmutada oma püsivust ning ususiirust.

Veel on öeldud, et kuna juudid ja küllap Jeesuse oma õpilasedki pidasid kaananlasi patuseks ja ebapuhtaks rahvaks, siis oli Jeesusel vaja aidata oma õpilastel saada teadlikuks nende endi eelarvamustest. Jeesus kummutab need eelarvamused naise tütart tervendades ja näitab, et usk tegelikult ei sõltu rahvusest. Vastupidi, hoopis paganate usk võib olla vägevam juutide omast.

Need selgitused tunduvad mulle epitsüklitena, mida on püütud konstrueerida millegi kindlustamiseks, mis tundub olevat väga oluline kindlustajaile endile. Tänase päeva teemale mõeldes see evangeelium ei ole eriti hea lugu sellest, kuidas Jumal on halastav ja helde.

Küll aga on see lugu usust, mis ei murdu raskuste ees. See on lugu palvest, millesse palvetaja visalt jääb. Teisalt aga tundub, et see on lugu Jumala enda Sõnast, mis ilmutusele ja pärimusele ja millele kõigele veel tuginedes on korraga astunud naise ja tema valu vahele.

Veebruarikuu Müürilehes kirjutab Sanna Kartau:

Minu jaoks on see tänane evangeelium üks kurb ja nukker lugu. Jüngreid ei huvita. Nad ei taha, et mingi nõme lärmaja rikuks nende osadust. Jeesust ka ei huvita. Esmalt valib ta ignoreerimistaktika. Kui probleemi ei märka, sellele tähelepanu ei pööra, siis probleem äkki läheb mööda. Läheb ise minema. Läheb ära.

Eitamine ei toimi. Naine ei lähe minema ja jüngrid ka muutuvad rahutuks ning hakkavad pakkuma oma lahendusi püsiva rahu saavutamiseks teel Tüürose ja Siidoni aladele. Las pealik saadab selle kisendava naise minema.

Jeesus on nüüd kolme tule vahel, eks. Ühelt poolt rahvuslikult, kultuuriliselt ja õndsuslooliselt täiesti vääritu naine. Teiselt poolt jüngrid, kes nõuavad lahendust ebameeldivale olukorrale. Kolmandalt poolt aga Isa enda plaan.

Mida inimene nüüd teeb? Ta kaitseb ennast ja kõige parem kaitse on teatavasti rünnak. Siin siis tuleb see võrdlus: Jeesuse jaoks on naine kui rüve ja räpane elajas, kes tahab armsate Iisraeli laste eest nende suhkruküpsise nahka pista.

Ja naise vastus, täis põhjatut kurbust ja alandlikkust, lajatab kõrvakiiluna. Õnnetu ema peab Issandale endale meelde tuletama, et tema halastus ja heldus on maailma ajastu algusest ning mitte ainult Iisraeli soo kadunud lammaste vastu. See ei ole siin mingi vaga mõttevahetus, akadeemiline dispuut või argiloba. See on midagi sellist, millele ma ei oska veel anda nime, aga mis kurku kriibib ja nutma ajab.

Rõõmsaks teeb aga see, et Jeesus suudab tulla välja oma eitamise ja ründamise taktikast. Et Jeesus suudab parandada meelt ja tunnistada, et eksis. Et ema saab abi ja halastust. Ja kui sedasi teha kõlbab Jumala enda Pojale, siis võiks see ju kõlvata meilegi. Aamen.

Allan Kährik

Paistu koguduse õpetaja