Kurjusest ja lootusest Odessas

Kunagi ammu vallutasid Vene väed türklaste tagasihoidliku kindluse Musta mere kaldal. Et võidetud maal kõvemini kanda kinnitada, asutati sinna linn ja kavandati kaubasadam. Kreeklaste muistse koloonia Odessose järgi nimetati tekkiv linn Odessaks. 

Vene keel on tänapäeva Odessa „rahvuste vahelise suhtlemise keel“, nagu nõukaajal öeldi. Odessa äärmiselt mitmekesine rahvastik vajab ühiskeelt. Mõistetavail põhjusil sai Vene impeeriumis selleks vene keel. Nii on see jäänudki. 

Odessas elamise ajal kuulsin ukraina keelt ainult siis, kui linnapea avas uuendatud pargiala. Linnapea luges mõne minuti pikkuse kõne, ukraina rahvarõivais neiud hõljutasid traditsioonilisi soola-leiva-käterätikogumeid ja edasi kulges üritus sujuvalt vene keeles, kusjuures lavastuses etendas silmapaistvat osa militaarkoor, kes laulis tõelise paatosega II maailmasõja aegseid vene rindelaule. 

Eelmise sajandi suurim sõda on Odessal hästi meeles. Kui esimene ilmaheitlus läks mööda üsna valutult ja päris veretult, ohvrid tulid hiljem, kodusõjaaegse banditismi ja gripiepideemia ajal, siis teine sõda algas nõukogudelaste endi repressioonidega kohalike elanike kallal: vangistati, küüditati ja hukati näiteks pea terve saksa kogukond, ent ka palju teisi, kes KGB salatoimikute põhjal tunnistati süüdi § 58 ehk kodumaa reetmise alusel. 

Teiste hulgas lasti maha Odessa luterliku püha Pauluse kiriku pastor Karl Vogel. Mõrvati ka koguduse organist, kirikueestseisja, Odessa konservatooriumi professor ja Odessa ooperiteatri repetiitor Theophil (vn Teofil) Richter, kuulsa pianisti Svjatoslav Richteri isa. Juba varem, 1920. aastail, oli arreteeritud eelmine hingekarjane Friedrich Merz. Tema suri aastal 1931 Solovetsi saarte vangilaagris, mis oli ebainimlike tingimuste ja vangide räige kohtlemise poolest kuulus isegi süngel Nõukogudemaal. 

Kummaline, et diktatuurid on lubanud kurjusel pidutseda isegi nii lahkes ja elurõõmsas linnas nagu Odessa. On see ju olnud paik, kus ka 19. sajandi rahvusriikide tärkamise ajastul jäädi truuks algsele paljude rahvaste ja väga erinevate kultuuride sõbralikule kooselamisele. Jah, algaegade Odessa võttis vastu kõik, kes tahtsid sinna tulla, ja tegi omalt poolt kõik, et tulijad kohale jääks. Peaasi, et türklased ei naaseks või siis leiaks naastes eest üheks kasvanud kogukonna, kuhu Osmanite võimu enam vaja ei ole. 

Nii tekkisid järjest, ilusate sirgete joontena, Kreeka, Poola, Juudi ja mitmed teised tänavad-väljakud, kus algul elasidki nimetatud rahvad. Arnauudi ehk albaanlaste tänavaid oli koguni kaks, suur ja väike. Läbikäimist ei takistanud ei usutunnistused ega päritolumaade geograafilised vahemaad. Kirikud kerkisid nii õigeusklike kui ka roomakatoliiklaste, kreekakatoliiklaste ja luterlaste jaoks. Keset südalinna said templi ka juudid ja viimaks ehitati ka mošee, sest muslimeidki saabus Odessasse parasjagu. 

Lisame veel kuulsad asutajad, prantsuse päritolu de Ribase ja Richelieu, sätime juurde hilisema kreeklasest linnapea Marazli … Kõikvõimalike riikide meremehed ja reisijad, kes määratlesid endid ainult kui britte või prantslasi, küllap üllatusid, kui mõni Odessa tänavail jalutav kohalik neile uhkusega ütles: „Mina olen odessiit!“

Odessiit – see mõiste on jõus tänapäevalgi. See ei tähista ainult linna elanikku, vaid tervet särtsakat ja naljameelset maailmavaadet. Odessiitide vahel on muide seisuste vaheseinad – vanad olijad, kes on kasvanud valgete akaatsiate all kireva eluga sisehoovides, vaatavad kergelt alla uutele tulijatele, kes on linna asunud alles inimpõlv või paar tagasi. Kuid nende pilk on vürtsitatud eneseirooniaga. 

Millal kurjus Odessas esimest korda oma palet näitas? Kogu 19. sajandi vältel panid õigeusklikest odessiidid puhuti toime pogromme juutide kallal, kuigi pärast elati üheskoos kenasti edasi. Krimmi sõja ajal pommitasid linna küll vaenuväed, ent elanikud ise omavahel tülli ei läinud. 

Märksa karmimaks läks asi 1905. aasta revolutsiooni ajal. Vene madrused pommitasid Vene linna. Linnas endas vallandus aga hiigelpogromm, kus 18.–22. septembril 1905 tapeti üle 400 juudi. Ja taas vaikus, kristlaste ja juutide ühised muusika- ning luuleõhtud, kunstinäitused … 

Bolševike võimuhaaramine tegi lõpu kergemeelsele hõbeajastule. Tuli hirmuajastu, mida on ilmekalt kirjeldanud juudist odessiit Isaak Babel, kellest sai Nõukogudemaa esikirjanik ja kes lasti maha suure terrori järellainetuses 1941. Babeli „Odessa lood“ (eesti keeles 1966, 1977 ja 2012) näitab kodusõjaaegset kurjust õõvastava aususega. 

Nõukogude võimu kinnistudes kulges linna elu nagu mujalgi Nõukogude antiutoopias. Kuritegevus, nuhkimine, öördamine, öised autohääled ja päevased krampliku naeratuse maskid. Viimased polnudki vahest ainult maskid. Odessa elurõõm pulbitses stalinliku jää all edasi ja kus vähegi võimalik, murdis end korraks pinnalegi. Kultusfilmi „Lõbusad semud“ (1934) kangelane, nõukogude džässi looja Sergei Utjossov polnud asjata alanud karjääri Odessas. 

Õigeusu kirikud ja kloostrid võeti aga üle riigi bilanssi, nende kunstiväärtuslik sisu pandi pihta või hävitati. Preobraženski katedraali altari alt kaevati välja linna heaks palju teinud kuberner vürst Vorontsovi ja tema abikaasa, Puškini armastatu põrmud ning heideti prügimäele. Katedraal ise lammutati 1936. Luteri kirikul vedas: hoonesse tehti raamatukogu. Ent jumalateenistused keelati ka seal. 

Kui Nõukogude Liit 1941. aastal sõtta sisenes, tulvas linna põgenikevool Rumeeniast ja Bessaraabiast. Enamik neist olid juudid. Natsiväed jõudsid neile kiiresti järele, Odessa kangelaslikud kaitsjad langesid tugevama vastase tule all. Koos sakslastega saabus põrgu. Paari oktoobripäeva jooksul hukati 25 000 kuni 34 000 juuti, kellest 22 000 säilmed leiti sõja lõppedes ühishauast. 

Aastal 2018 kinnitati ametlikuks ja tõendatud ohvrite arvuks 25 000, kuid paljud laibad olid kohapeal põletatud. Odessa kui juutide linn sai hoobi, millest enam ei toibunud. Enne II maailmasõda oli Odessas 180 000 juuti, kolmandik linna elanikkonnast. Pikka aega oli juute Odessas vaid veidi üle 1%. 

Nõukogude Ukraina territooriumisse kuuluv Odessa ei jäänud mõistagi tühjaks. Juutide asemele siirdusid ukrainlased (2001. a loenduse andmeil u 63%) ja venelased (29%). Aastal 2014 püüdis Venemaa pärast Krimmi annekteerimist võtta üle ka Odessa. Nad löödi tagasi, kuid sellel oli kõrge hind: ametlikult 46 venemeelset ja -keelset ohvrit, kes põletati ära ametiühingute majas. 

Sellest ajast on Odessas verevaen. 

Minu Odessas elades hoidsid kaks kogukonda enda selgelt lahus. Ametiühingute maja kataklüsmist ei räägitud. Ukraina teatris ei käinud vene publikut ja vastupidi. Aga linn toimis, ooper ja muusikakomöödia teater segasid rahvad siiski kokku, peatänav Deribassovskaja helises vene keelest. 

Väisasin Odessat viimast korda detsembris 2021. Imestasin, et ukraina keel oli korraga paljudel suus. Minu venelastest sõbrad olid aga hakanud rääkima ametiühingute majast ja kinnitasid, et ohvreid ei olnudki 46, vaid mõnisada. Midagi oli teistmoodi, tundsin seda seljanahaga. Aga sõjast, päris ehtsast tankide ja rakettidega sõjast ei oleks ma uneski osanud mõelda. 

Praegu kaitseb Odessat sõber Artur, armeenlasest odessiit. Vene sõpradest abielupaar on öelnud: me ei jäta oma linna maha. Nad ei määratle end eeskätt venelastena. Nad ei oota Putinit, kuigi on olnud Ukraina kui riigi suhtes skeptilised. Mul on veel üks sõber, ukrainka’st poetess. Tema kirjutas mulle: me sureme oma isade haudadel. Tema luuletajakäed punuvad moondevõrke, tema pereliikmed harjutavad territoriaalkaitseüksuses laskmist. 

Odessat ei võeta ära. Kuri ei võida, sest on nõrk ja tema tankid roomavad savijalgadel. Odessa katedraal ehitati 1990. aastail eimillestki uuesti üles. Püha Pauluse kirik tegutseb taas. Nende pühakodade tornid ei tõuse taevani nagu meie gootikas. Aga Odessa templites palvetavad kõigi konfessioonide liikmed headuse võidu eest maailmas ja Odessas. Neil on palju lootust. Meil, kes me hoolime, samuti. Igaüks meist võib sõjast muserdatud inimeste heaks midagi teha, olgu põgenike koduks Odessa, Mõkolajiv või Dnipro. 

Rahu olgu sinuga, Odessa!

Loone Ots,

raamatu „Minu Odessa“ autor