Kutse kehtib alati

Luuka 14:15–24
Armastus käib kõhu kaudu. Jumal armastab inimesi. Selles loos on ta majaisand, kes kutsub pidusöögile. Kõiki. Esmalt rikkaid. Need ei tule. Seejärel linna vaeseid. Nemad tulevad. Kõige lõpuks kutsutakse inimesi maalt, kes on kaugel majaisandast ja tema majast.
Pole midagi ilusamat kui sõprade ja tuttavatega koos süüa, olla külla kutsutud. Mõned külalised meie loos näevad seda teisiti. Neil on palju vabandusi, aga nad hindavad olukorda valesti. Põld ei jookse minema, härjad võivad järgmise päevani oodata ja värkse abielumees veedab loodetavasti kogu elu oma naisega, kuid laualetoodud toit ei seisa igavesti.
Kui on kutsutud kella kolmeks, siis ei saa minna kella kuueks. Siis on pidusöök läbi. Loomulikult on võõrustaja tige. Eriti seepärast, et kutsed olid juba ammu välja saadetud. See, et sulane külalistele järele läheb, näitab pidusöögi tähtsust. See, kuidas kutsutud reageerivad, on lihtsalt häbematu.
Kujutage ette, peolaud on valmis ja pere ei tule sööma. Nii palju on raha ja vaeva kulutatud ja nüüd öeldakse ära. Iga võõrustaja võtaks seda isiklikult. Mida teha? Üksi kõht täis süüa, teised on ise süüdi, et ei tulnud? Võõrustaja saadab sulase veel kaks korda külalisi kutsuma. See tähendab, et ei kutsuta mitte ainult rikkaid ja mõjukaid, vaid ka vaeseid, nõtru, puudega inimesi. Aga ikka veel on vabu kohti. Majaisand saadab oma sulase linnast välja. Kutsutute ring suureneb üha.
Jeesus jutustab sel moel, et evangeelium kuulub laiale maailmale. Sulane läheb ja kutsub inimesi oma isanda lauda. Kujuteldamatu meie jaoks, kutsuda enda juurde täiesti võõraid. See on suur vahe, Jumal, majaisand tunneb kõiki inimesi. Nad on tema loodud.
Kutse näitab, et ta tahab nendega koos olla. Aga kutsutud sõbrad ei taha. Nende asemel tulevad hoopis teised. Jeesus räägib sellest, et kõrgemad kihid lükkavad evangeeliumi tagasi, kuid lihtrahvas ja paganad võtavad tema kutse vastu. Neil on koht Jumala lauas, Jumala riigis. Ja see on uus.
Jeesus räägib selle loo variseri lauas. «Õnnis on see, kes sööb leiba Jumala lauas.» Jumala valitud rahvas – juudid – oli veendunud, et Jumal üksnes neid on valinud ja et Messias oma riigiga üksnes nende juurde tuleb. Paganad olid roojased ja nendega ühes lauas ei istutud. Variserid olid sellel seisukohal.
Kuidas võis sulane end tunda ülesannet täites? Minna ja kutsuda inimesi Jumala juurde. Jumalale reklaami teha. Ja ikka ja jälle tagasi pöörduda, et uusi ülesandeid saada. Ülesandeks on alati minna ja kutsuda inimesi Jumala lauda. «Tulge, sest kõik on valmis.»
Meie loos on Jeesus pigem sulase rollis. Ta läheb inimeste juurde, sekkub nende ellu. Ükskõik, mis neil ees on, Jumal kutsub neid enda juurde. Näited, mis siin on toodud, pole just igapäevased. Maaost, loomade ost või abiellumine. Aga ka sellistel puhkudel, rääkimata siis igapäevastest asjadest, on kutse Jumala riiki tähtsam.
Jeesus ei räägi sellest, et sulane oleks vihastanud, kui esimesena kutsutu ei tulnud. Võibolla mõtles ta, et tegi kõik endast oleneva. Ta läks isanda juurde uut ülesannet saama. Ja too saatis sulase uuesti teele.
Huvitav suhe. See näitab, et ei sõltu üksnes meist, kas kirikud on pühapäeviti täis või et koguduse elu on just selline, nagu meie tahame. Loomulikult võin ma palju vaeva näha. Mõni teeb rohkem kui teised, kuid tulemus ei sõltu üksnes minust. Sulane ei lähe endast välja.
Ma käituksin sulase olukorras võibolla teisiti, sest peo ettevalmistamine on olnud suur töö. Ja majaisand ei riidle sulasega ega süüdista teda. Ei ütle, et ta peab veel rohkem pingutama – see oleks ju mõistetav. Võõrustaja näeb kaugemale ja saadab sulase üha kaugemale.
Too kutsub haigeid, vanu ja hüljatuid. Nad tulevad. Lõpuks ometi hoolitseb keegi nende eest. Nad vajavad majaisandat ja tema kutset, et mitte päris kaduma minna. Antiikajal olid need inimesed pidevas ohus ja neil oli väga raske elu. Ka tänapäeval on see nii. Hoolimata majaisanda kutsest, hoolimata diakoonia ja sotsiaalse hoolekande pingutustest muutub vaeste olukord vähe.
See majaisand on teistsugune kui kõik teised. Tema ees on kõik võrdsed. Ta armastab kõiki oma külalisi. Ta kostitab neid, teades, mis neile maitseb ja mis neile hea on.
Aga on ka neid, keda kõige esimesena kutsuti. Jõukad, edukad, töised. Kaks nendest tegid just suure investeeringu. Nad peavad töötama. Või naisega elu nautima. Igal juhul pole neil aega pidutseda.
Pole aega Jumala jaoks. Mitte praegu, võib-olla hiljem. Aga siis on liiga hilja. Pole mõtet ennast petta. Jeesus ütleb selgelt: «Ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta.» Jeesus sekkub loo käiku. Ja väga otseselt. Ta vihastub nagu majaisand. Ja seda on tunda.
Jeesust ja Jumalat on selles pidusöögi loos kirjeldatud väga inimlikult. Söömine ja pidutsemine. Ahastus ja vihastumine. Trots: kes ei taha, ärgu tulgu.
Hämmastav. Aga teisest küljest vihastavad meid just inimesed, kes meile midagi tähendavad. Kui keegi mulle ükskõik on, siis pole mul tema jaoks tundeid, unustan ruttu kogu loo.
Siin on teisiti. Jeesus ja majaisand vihastuvad. Nad armastavad inimesi. Nad ei löö kellegi nina ees ust kinni. Kas see tähendab siis, et kutse kehtib alati, ükskõik, kas ma tulen täna või homme?
Jumal tahab, et inimesed tema kutse vastu võtaksid. Nüüd. Söök jahtub ja läheb halvaks, kui jääda pildikeelde. Iga hetk ilma Jumala riigita on kadunud hetk. Jumal kutsub. Aamen.
Merike Schümers-Paas,
E.E.L.K. Saksamaa praostkonna praosti kt