Lähis-Idas järjest paremaks

Sel aastal pole olnud päeva põrutavate uudisteta Lähis-Idast. Me teame, et üle 10 000 inimese on hukkunud, Tuneesias ja Egiptuses kauaaegsed autoritaarsed valitsejad võimult kõrvaldatud, Liibüa kodusõjas on tegevad mitme lääneriigi sõjalised jõud, ning üleüldised revolutsioonilised meeleolud katavad sisuliselt kogu Lähis-ida Alžeeriast Iraanini.
Mis seal täpselt toimub ja kuidas sellesse suhtuda, ollakse vägagi eri meelt. Kord arvatakse, et ega tänavatel meelt avaldajad teagi, mida nad tahavad, või et on karta radikaal­sete islamistide ja teokraatia tulekut (Peeter Espak, «Moslemi Vennaskond – hunt lambanahas», Postimees 10.02.2011). Kui vähegi olukorda uurida, ei vasta see kuidagi ühemõttelistele mustvalgetele seletustele.
19. veebruari Economistis Egiptuse rahutustest antud ülevaatest selgub, et kui üldistada, siis toimus seal noorte ja edumeelsete ülestõus autoritaarsete ja vanameelsete vastu. Kusjuures lõhed asetsesid mitte ühiskondlike gruppide vahel, uskude või usklike ja uskmatute vahel, vaid gruppide sees.
Ametiühinguliikmed tõusid üles ametiühingujuhtide, ajakirjanikud väljaannete toimetuste, noored Moslemi Vennaskonna liikmed eakama juhtkonna, noored kopti kristlased 87aastase patriarhi, tudengid ja õppejõud ülikoolide juhtide vastu. Vanema põlvkonna esindajad hoidusid alguses pigem Mubaraki poole, kuid andsid siis noortele järele.
Puhkenud rahutusi peetakse vägivallatu vastupanu vormiks nagu rahutusi 1980ndate Poolas või 1979. a veebruari islamirevolutsiooni eelses Iraanis. Seekordne Araabia revolutsioon algas ennast protesti märgiks mullu detsembris põlema süüdanud Mohamed Bouazizist Tuneesias – hiljem on selliseid proteste olnud ka teistes araabia riikides.
Kohane on meenutada, et ka Ida-Euroopa kommunismivastastes protestides sooritati omal ajal samasuguseid protestiaktsioone, näiteks nõukogude režiimi vastase protestina põletas end surnuks noor tudeng Romas Kalanta 1972. a mais Kaunase kesklinnas.
Kas islamistid kasutavad ära võimalust, et kehtestada sallimatut teokraatlikku korda? Kõik märgid viitavad risti vastupidisele. Tuneesias nn mõõdukate islamistide eesotsas olev Rachid Ghannouchi on demokraat ning terve sealne liikumine euroopalikke arusaamisi mööda ühiskondlikest jõududest kõige sallivam ja demokraatlikum (nagu ka Türgi mõõdukas islamism), Moslemi Vennaskond ei ürita saada Egiptuses presidendiametisse kedagi enda seast või saavutada võimalikult suurt esindatust parlamendis.
Araabia maailmas on tüüpiline, et kui islamistid valimistel osalevad, ei pane nad kõikides piirkondades oma kandidaate väljagi. Nad võivad kandideerida näiteks vaid kolmandikus ringkondadest. Miks nad nii teevad? Hea küsimus. Kes otsib sellele vastust, õpib neid liikumisi ka tundma.
Iseäranis rohujuuretasandi demokraatia, kodanikualgatuste, sotsiaalsete protestiliikumiste ja vägivallatu vastupanu seostest islamismiga me teame palju vähem, kui oletame end teadvat või oleme õppinud teadma Francis Fukuyama islamifašismi või Samuel P. Huntingtoni «tsivilisatsiooni kokkupõrke» kuvanditest.
Uudistes kuuleme kümnetest, sadadest ja tuhandetest, kes rahutustes hukkunud või hukkuvad. Surmad ikka tekitavad ärevust. Aga väga ei pruugiks. Nii nagu hambaravi nõuab aeg-ajalt ka valu, nõuavad suured revolutsioonilised muutused enamasti inimelusid.
Meenutagem: suuresti just tänu I maailmasõjale sai Eesti esimest korda iseseisvaks ning tänu II maailmasõjale väärtustab inimkond inimõigusi ja vähemalt mingiks ajaks loobus inimkonna mõtestamisest rassilis-kultuurilise hierarhia vormis. Eurooplased tunnevad tänapäevalgi sõna «multikultuursus», ehkki see ei tekita enam kuigi sooje tundeid.
Araabia maade puhul võiks küsida ka, kas noortel araablastel on üldse valikut? Kas ilma meeleavaldusteta muutunuks midagi valitsejate autoritaarses ja kodanikke alandavas valitsemisstiilis, poliitilises korruptsioonis või viimaseid majanduslikult, militaarselt ja poliitiliselt toetanud lääneriikide suhtumises? Mida muud on neil teha, kui nad tundsid, et nii, nagu oli, enam ei saa?
Läänelikku demokraatiat meenutava valitsuskorra tekkimist on araabia maades kaua oodatud ning nüüd on kodanikuühiskonna algatused kandmas esimesi vilju. Meie siin võime karta, et nafta hind tõuseb või piirkond muutub ebastabiilsemaks. Võib-olla on nüüd turistina Egiptuses käia ebamugavam kui Mubaraki ajal. Aga see, mida meie siin tunneme, neid seal ei morjenda. Ja nii ongi hästi.

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist