Lauajupp

Mina olen A ja O, algus ja ots.
Ilm 21:6
Palju aastaid tagasi kraamisin oma vanematekodus kuurialust. Teate ju küll, kuidas kuuri alla ja saunalakka koguneb aastakümnetega igasugust kola. Vaatasin siis kuuris ringi ja leidsin ühe lauajupi, millele oli midagi kirjutatud. Pühkisin selle tolmust ja ämblikuvõrkudest puhtaks. Lauajupp oli õhuke, ilus hööveldatud laud. Sellele oli valge värviga korralikult maalitud sõnad „kelle nimed olid Eluraamatus“. Viisin lauajupi tuppa, et seda lähemalt uurida. Teksti päritolu oli selge – see pärines muidugi Ilmutusraamatust. Aga see lauajupp ise?
Ka minu vana ema ei osanud sellest palju midagi arvata. Kuid kuna mu suguvõsa juured ulatuvad kuhugi Läänemaale, siis oletasin, et küllap see pärineb mõnest vabakoguduse palvemajast. Ehk on see osa pikemast Ilmutusraamatu tsitaadist näiteks palvemaja seinal. Läänemaal tegutsesid nii umbes sada aastat tagasi vabakogudused, „priilased“ ja kes need kõik võisid olla. Selge on, et lauajupp on vana. Kirjagarnituur ehk font, nagu nüüd öeldakse, on arhailine, kuid samas hästi säilinud. Püüdlikult, kuid abitult kirjutatud. Nii maalivad need, kes loomuldasa kunstnikud ei ole. Kelle nimed olid Eluraamatus …
Ausalt öeldes hakkas mul kuidagi kõhe. Priilastest ma üht-teist teadsin. Püüdsin ette kujutada inimesi, kellel see tekst oli nende koosolekutel silme ees. Ei suutnud. Kuid kõhe oli küll. Ei saanudki päriselt aru, mispärast õieti. Võib-olla selle ajakuristiku tajumise pärast? Selle kadunud maailma pärast, kuhu enam ei vii ühtegi teed? Ja äkki ulatatakse mulle tollest kadunud ajast tunnismärgina see jupike õhukest lauda? Mis inimesed need olid, kes näisid seda kirjakohta väga tõsiselt võtvat?
Vahel tuleb Piibliga maadelda. Õieti on see küll Jumala Sõna, mis inimesega maadleb. Nagu Jaakob Jabboki koolmel. „Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista“ – ja see on tegelikult imetlusväärne. Kui palju lihtsam oleks minna koolmelt tagasi; võtta Piibel lahti, lugeda natuke, tunnistada, et ei saa midagi aru, ja unustada Piibel taas riiulisse. Aga võtta see tõsiselt ette ja maadelda lõpuni … jah, see nõuab mehisust. Isegi kui sa tuled hommiku koites koolmelt ära longates, oled ikkagi õnnistatud. See ongi kõige tähtsam.
Ilmutusraamatut olin ju lugenud küll ja küll, kuid ei osanud sellega suurt midagi peale hakata. Kui need on Nägija kirjeldused tulevastest asjadest, siis mida saan mina sinna parata? Me teame, et selle maailma kulg jõuab ükskord lõpule, ja kas siis sellest teadmisest küll pole? Kui need on kirjutatud laguneva Rooma impeeriumi kohta, siis jällegi – mida on sellega praegu peale hakata? Kui oled juba siin ja praegu tõstnud Kristuse oma elu Issandaks, siis need asjad ärgu sulle enam muret tehku? Kristuse lühikeste „Mina olen!“ lausetega on palju enam peale hakata kui terve Ilmutusraamatuga. „Mina olen ülestõusmine ja elu!“ „Mina olen tee, tõde ja elu!“ „Mina olen hea karjane!“ Need on väge täis sõnad.
Ja ka siin esinevad need samalaadsed väge täis sõnad: „Mina olen A ja O, algus ja ots.“ Kui hästi see kõlab eesti keeles! Kui veel teada, et need on kreeka tähestiku esimene ja viimane täht, alfa ja oomega, ja et järelikult mahub nende vahele terve tähestik, siis hõlmab see vägi kõike, mis nende vahele jääb. Me kasutame keelt ja kirja, oleme asjadele nimed pannud ja paneme veelgi. Ikka mahub kõik ära Väe sisse. Nii need asjad, mida suudame tajuda, nimetada, kui ka need mida (veel?) ei suuda, nähtav ja nähtamatu. Surmavõitja sõnade vägi haarab nagu hiiglasliku sädeleva võrguga üle terve universumi kõike kokku. Sõnaga on kogu maailm loodud, Sõna väega on see lunastatud, Sõna käib meie, inimeste eest läbi sügavuste sügavuse, mille ees me kõik tagasi põrkame, Sõna haarab kinni Surmalapse käest ja tõstab ta sügavusest välja, ja nüüd istub Sõna troonil. Ja nüüd mul hakkab väga kõhe!
Kuid õieti peaks see olema rõõm! Puhas rõõm, ülevoolav rõõm! Muidugi mitte selle pärast, et see vananev ihu oma hädadega peab ükskord jälle jätkama sama aine ja energia ringkäiku kõiksuses, vaid selle pärast, et see ei jää nii. Kõigel oli algus ja kõigel on ükskord ots, kuid Sõna lugu läheb edasi. Koos meiega, sest meie nimed on Eluraamatus. Meid tuntakse nimepidi, me ju esineme mitmesugustes andmebaasides, kuid on vaid üks andmebaas, kuhu tõesti tasub kuuluda.
Need inimesed, kes kunagi neid sõnu sellelt lauajupilt ikka ja jälle lugesid – ma ei usu, et nende nimesid oleks enam võimalik teada saada. Ja mis selle teadmisega peale hakatagi? Võib-olla need nimed esinevad mõne koltunud kirikuraamatu koltunud leheküljel, aga mis siis? Sõna lugu läheb edasi ja kord me saame isiklikult tuttavaks! Nagu oleme juba nüüd isiklikult tuttavad Andmebaasi Peremehega. Seni aga jätkame oma päeva- ja ööringi, paneme asjadele nimesid, ehk mõtleme uusi tähtigi välja või maadleme oma selle maailma ülesannetega, sest need on käe-jala juures, köögilaual, autos, internetis, teise inimese näos. Sellepärast hoian ka seda lauajuppi alles. Aamen.

 

 

 

 

Meelis-Lauri Erikson,
Kadrina koguduse õpetaja