Leeritund 5.osa – 10 käsku

Inimene ja Jumal

Usk ja elu
Peale usutunnistust on kohane tutvustada kristlikku eetikat ja kümmet käsku. Kristlik usk ei ole intellektuaalsete tõekspidamiste kogum, samuti mitte maailmapõlgav endassetõmbumine, vaid Jeesuse järgimine Jumala loodud maailmas Püha Vaimu väes.
Kust on pärit 10 käsku?
10 käsku pärinevad Vanast Testamendist, 2. Moosese raamatu 20. peatükist (salmid 1-17). Iisraeli rahvas oli Moosese juhtimisel teel orjusest vabadusse – Egiptuse vangipõlvest Tõotatud Maale. Siinai mäel ilmus Jumal Moosesele suitsus ja tuleleekides ning andis talle kaks kivitahvlit 10 käsuga.
Milleks kristlasele käsud?
Iga inimtegevus vajab kooskõlastust. Muusikud, kes asuvad üheskoos improviseerima, peavad vähemasti helistikus kokku leppima. Tänaval või maanteel liiklemiseks vajame liikluseeskirju. Ligimesearmastusest on konkreetses olukorras vähe abi, kui pole teada, kas tänav on ühe- või kahesuunaline.
Samas ei aita ka kõige parem seadus, kui puudub sisemine motivatsioon seda täita. Kiirusepiirangust kinnipidamine ei pruugi su elu päästa, kui vastu kihutab roolijoodik. Ja teistpidi: kui jalgratturile otsasõidu vältimiseks on vaja vastassuunavööndisse kalduda, siis ei saa eeskirjadele mõelda.
Prohvet Jeremija kuulutas ette ajastut, mil Jumal kirjutab oma Seaduse Iisraeli laste südamesse. Kristluses ei lepita vähemaga kui see, et 10 käsust saab inimese loomulik hoiak ja eluviis.
I käsk:
Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval.
Piiblis rõhutatakse korduvalt, et Jumal on ainus. Jumal, kelle kõrval on konkurendid ja alternatiivid või keda saab iga hetk sobivama vastu välja vahetada, ei ole piibellikus mõttes üldse Jumal. Kõige nähtava ja nähtamatu Looja, olemise algpõhjus, ei saa olla jagatav.
Esimese käsu peamine mõte ei ole teoreetiline poleemika teiste religioonide vastu. Pigemini väidetakse siin, et inimese suhe Jumalaga, kes on end talle ilmutanud, peab olema niisugune, et keegi ega miski ei mahu nende vahele.
Kes või mis on ebajumalad?
Ebajumalaks võib saada kes või mis tahes – teine inimene, töö, harrastus, isamaa, ideoloogia, religioon… Ebajumal on see, kellele inimene pühendab oma elu ja keda ta ihust ja hingest teenib, ohverdades talle tükk-tükilt oma aja ja vara, võimed ja inimsuhted.
Enamasti on ebajumalateks head, ilusad ja õiged asjad, kuid rõhuasetus on paigast nihkunud – osa või fragment on tõrjunud välja terviku. Luther ütleb: meie peame Jumalat üle kõigi asjade kartma, armastama ja Tema peale lootma. Jumal ei konkureeri meie töö, hobide, perekonna ja sõpradega, vaid Ta tahab olla meie elu keskmeks, mis seob kõik muu omavahel harmooniliseks tervikuks.
I käsu laiendus:
Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees. Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida.
Juudid võtsid seda sõna-sõnalt: inimene ei tohi teha Jumalast kuju ega pilti. Ka kristliku kiriku ajaloos on korduvalt vaieldud pühakujude ja -piltide lubatavuse üle.
Tänapäeval aga võime küsida, kas idee, teooria, teoloogiline kontseptsioon või õpetus Jumalast ei ole samuti «kuju» või «pilt». Päris ilma nendeta läbi ei saa, aga ühtki inimlikku tõlgendust või arusaama Jumalast ei tohi kuulutada ainuõigeks ega kummardada Tema enda pähe – kõik meie katsed Jumalat kujutleda, mõista või kirjeldada on ühtviisi poolikud.
II käsk:
Sa ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta.
Vanas Testamendis tähendas II käsk seda, et Jumala nimel ei tohi vanduda ega tühje lubadusi anda, Martin Luther seostas seda nõidumise, needmise ja posimisega. Kindlasti mahub siia Jumala nimede pruukimine parasiit- ja vandesõnadena.
Kuid Jumalast rääkimisega on samamoodi nagu Tema kujutamisegagi – kõige salakavalam on oht serveerida oma kõnelust ja mõtteid Jumalast Tema enda sõnadena.
Olulisem kui Jumalast rääkida on Jumalaga rääkida. Õigesti tarvitab Jumala nime see, kes pöördub Tema poole palves ja tänus.
III käsk:
Sa pead pühapäeva pühitsema.
Juutide hingamispäev (sabat) oli nädala viimane päev ehk laupäev, kristlased seevastu pühitsevad pühapäeva kui Jeesuse ülestõusmise päeva. Küsimus aga ei ole konkreetses päevas, vaid vajaduses ja võimaluses kord nädalas igapäevatöödest vabana oma hinge eest hoolt kanda.
Pühapäeva pühitsemine leiab kõige selgema väljenduse jumalateenistuses – see on koguduse kohtumine ülestõusnud Issanda Jeesuse Kristusega Sõnas (piiblilugemine ja jutlus), sakramendis (Püha Õhtusöömaaeg ehk armulaud) ja palves. Loomulikult ei ole pühapäevane jumalateenistus mõeldud kompensatsiooniks argipäeva halluse ja armetuse eest, vaid see peaks andma kogu meie elule uue kvaliteedi.
Marko Tiitus