Leivaime saadab meid alati

Kui siis rahvahulk nägi, et seal ei olnud ei Jeesust ega ta jüngreid, astusid nad paatidesse ning tulid Jeesust otsides Kapernauma. Ja kui nad leidsid ta teiselt poolt järve, ütlesid nad talle: „Rabi, millal sa siia said?“ Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis. Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.“ Siis nad ütlesid talle: „Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?“ Jeesus vastas: „See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.“ Siis nad ütlesid talle: „Mis tunnustähe sa siis teed, et me näeksime ja võiksime sind uskuda? Mida sa teed? Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast.“ Siis ütles Jeesus neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast. Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.“ Siis nad ütlesid talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!“ Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.“                                     Jh 6:24–35 

Paastuaja 4. pühapäeva evangeeliumi kirjakoha lahtimõtestamiseks on vaja meenutada sama peatüki algust, kust leiame leivaime loo (Jh 6:1–15). Jeesus toitis viie leiva ja kahe kalaga viis tuhat meest (ilmselt koos naiste ja lastega) ning vaimustunud rahvas tahtis temast vägisi kuninga teha. Tema aga tõmbus üksindusse ning saatis ka oma jüngrid paadiga järve teisele kaldale. Rahvas leidis Jeesuse lõpuks Kapernaumast. Siis ta ütleski: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis.“ (Jh 6:26)  

Armastus käib kõhu kaudu. Leivamure ja leivaime on saatnud ristirahvast alati. Näljasele leivapala ulatamine on tõhus viis kristliku armastuse osutamiseks. Praegusel kurjal ajal on väga paljud meie hulgast teinud head, andes oma osa sõjas kannatava Ukraina abistamiseks. See on meie „viis leiba ja kaks kala“, mis nii tuhandeteni jõuab. Issand on neid ande õnnistanud. Nii andjate kui saajate lootus on saanud tugevamaks ning pühitseb raskustest läbi minemist usuga, et ükskord armastus võidab niikuinii. Igiammu laulis kuningas Taavet: „Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus (Jumalas), kelle mõttes on pühad teekonnad. Nutuorust läbi käies teevad nad selle allikate maaks …“ (Ps 84:6–7a)    

Endalegi üllatuseks võin tagasi vaadata rohkem kui poole sajandi mälestustele. 1960ndate lõpust alates meenuvad Kuusalu pastoraadi leivaimed, nagu isa armastas öelda. Neid tegi ema. Toidukraamiga oli tollal nagu oli. Suuremate laudkondade puhul abistas vahel ka keegi koguduse naisperest ning ühiselt suudeti imet teha. Taolisi söömaaegu oli aastas vähemalt neli: kolmekuningapäeval peeti laulukoori jõulupuud; jaanilaupäeval tähistati kirikus vennastekoguduse palvemaja aastapäeva (palvemaja oli punavõimu poolt suletud ja mööblipoeks muudetud); juulis käis surnuaiapüha külaliseks Tallinna Metodisti kiriku puhkpilliorkester ja 10. augustil pühitseti lauritsapäeva. 

Tollased road on ammu söödud. Kuid endiselt toidavad hinge kuuldud lauakõned, tõsiste teemade üle peetud vaidlused, peast neljahäälselt lauldud laulud ning palve- ja õnnistussõnad, mida lausuti. See polnud pelgalt kehakinnitus, vaid osadus. Jumala rahvas ammutas jõudu eluleivast. Neist laudkondadest kasvas kirikule noori vaimulikke, kirikumuusikuid ja hulk ustavaid ristiinimesi.  

1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses oli meie rahvas humanitaarabi vastuvõtjaks. Iseseisvumisega kaasnenud raskusi aitasid sõbrad meil ületada. Kirikute kaudu jõudis väga paljudeni nii toidu- kui riideabi ja kogudused kasvasid. 1994 hakkas humanitaarabi lõppema ning kahanema ka kiriku liikmete arv. 

Kristuse kiriku osaduses püsimiseks peab oskama igatseda palju enamat kui toit ja rõivad. Prohvet Aamos kuulutas kord Jumalast võõrdunud rahvale: „„Vaata, päevad tulevad,“ ütleb Issand Jumal, „mil ma saadan maale nälja: nälja mitte leiva ja janu mitte vee järele, vaid Issanda sõnade kuulmise järele.““ (Am 8:11) 

Paast on meeleparandusele keskendumise aeg. Otsigem siis usinasti eluleiba, mis meeletutelgi aegadel toidab meid usuga Jumala armastusse. Vangistatud apostel Paulus julgustas kord Filippi kogudust: „Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ (Fl 4:7) 

Issand Jeesus Kristus, sa igavene eluleib. Sinu kõike mõistmist ületav rahu võitku ära kõik meie südame rahutused ja maailma vaenud. Aamen. 

 

 

 

 

Mart Salumäe,

praost, Toronto Peetri koguduse õpetaja