Usuasjade osakond tähistas moodustamise
15. aastapäeva piduliku koosviibimisega Pirita kloostris.

Tähtpäevapeole olid kutsutud Eestis
tegutsevate erinevate uskkondade esindajad ja pikaajalised partnerid. Õiguse
koguneda Pirita kloostrisse andis Birgitta ordu ülemabtiss ema Tekla, kelle
sooviks kloostri uut kompleksi rajades on olnud, et sellest saaks oikumeenilise
tegevuse arendamise ja avardamise keskus.

Riik ja kirik koostöös

13 viimast aastat on osakond töötanud
siseministeeriumi haldusalas ja nii tervitas kohaletulnuid asekantsler Einike
Uri, kes tõi välja usuliste ühenduste jaoks tähelepanuväärseid  sündmusi riigis osakonna töö taustal.

Ta nimetas kahte kirikute ja koguduste
seadust (1993, 2002), riiklikku pühakodade säilitamise ja arengu programmi
(2003), EELK ja valitsuse ühiskomisjoni moodustamist (1995), EKNi ja valitsuse
ühishuvide protokolli (2002), muudatust perekonnaseaduses, mille tulemusena
said vaimulikud abielu sõlmimise õiguse. Eriliselt rõhutas ta usuasjade
osakonna rolli riigile keerulise õigeusu kirikute probleemistikule lahenduse
leidmisel.

Enne tänukirjade jagamist oli planeeritud
aeg lühiettekanneteks.

Tartu Ülikooli lektor ja Oxfordi Ülikooli
doktorant Merilin Kiviorg kõneles riigi ja usuliste ühenduste suhteid
reguleerivatest õigusaktidest. Taasiseseisvusperioodi iseloomustab tema sõnul
«kontseptsiooni puudumine riigi ja religiooni suhetes».

Merilin Kiviorg leiab, et «range
kontseptsiooni puudumine on andnud võimaluse selle suhte evolutsiooniliseks
arenguks ning dialoogiks riigi ja religioossete ühenduste vahel ning aruteluks
laiemas ringis».

Magister Tanel Kalmet akadeemiast Nord võttis
vaatluse alla religiooniõiguse probleemistiku ning Eesti Kirikute Nõukogu
president piiskop Einar Soone andis ülevaate riigi ja kirikute vahelistest
suhetest.

Piiskop Soone sõnul teeb Eestis need
ainulaadseks 16 aastat eksisteerinud Eesti Kirikute Nõukogu. Eesti
põhiseadusesse kirjutatud lause «riigikirikut ei ole» ei tähenda muud kui seda,
et ükski kirik või muu usuline ühendus pole riigi silmis teiste suhtes
monopoolses seisundis.

Riigi ja kirikute suhteid reguleerib
kirikute ja koguduste seadus ja neid toetab ühishuvide protokoll, mille läbi
määratletakse erinevad koostöövaldkonnad. «Riigi ja kirikute koostöö Eestis on
sujunud ühistöö vaimus ja riik on kogenud kirikuid kui suurimat n-ö
mittetulunduslikku osa ühiskonnast oma partnerina,» tõdes Einar Soone
ettekannet lõpetades.

Ühisosa otsimas

Minister Jaan Õunapuu allkirjaga tänukiri
anti osakonna esimesele juhatajale Andra Veidemannile, endisele
osakonnajuhatajale (1992–1996) Tiit Sepale, Marianne Heljasele, Kaja Laasmale,
Meelis Kondile, metropoliit Korneliusele, Olav Pärnametsale, Ene Rebasele,
Viljar Peebule (termini ‘usulised ühendused’ autor), Eesti Kirikute Nõukogule,
Halastuse Misjonäride Ordule (ema Tereza õed) ja Maavalla Kojale. Tunnustust ja
tänu jagas osakonnajuhataja Ilmo Au teistelegi koostööpartneritele ja
kogudustele.

Kui osakond oma tegevuse algusaegadel
kandis tagasihoidlikku, tänaseks teostunud unistust, et kiriklikud teated ja
koguduste teenistusajad kord ometi jõuaksid üleriigilistesse ajalehtedesse,
siis nüüd ütles Ilmo Au välja uue unistuse: «Peaks Eestis kord ometi tekkima
kõigi konfessioonide koostöökoda.» Ja selgitas: «See ei tähenda ühegi usulise
ühenduse puhul tema ainuomaste erisuste muutumist, vaid ühisosa otsimist ja
leidmist, ka leida tahtmist.»

Milliseks peaks kujunema usuasjade osakonna
tulevik 5, 10 või 15 aasta pärast, ei oska täna keegi täpselt öelda. Kindel on
aga see, et «normaalselt toimivas demokraatlikus riigis ei saa sellest
ametkonnast kujuneda rahvamalevat ega kontrollikomiteed,» on Ilmo Au seisukoht.

Sirje Semm