Liisa-Helena Lumberg: kirikukunsti mõju on olnud väga suur

Altar on kirikuhoone kõige olulisem detail ja enamasti kuulub selle juurde maal. Koos kannavad nad kristluse keskset sõnumit. Möödunud aastal kaitses Liisa-Helena Lumberg Eesti kunstiakadeemias magistritöö „Nüüdsest veelgi suurem Kristus. Uued altarimaalid luteri kirikutes 19. sajandi teisel poolel“.

Lepime Liisa-Helenaga kokku kohtumise ühes Tallinna vanalinna kohvikus. Liisa-Helenat oodates mõtlen, et situatsioon meenutab pisut populaarset filmi „Da Vinci kood“. Põhjuse selleks annab teadmine, et Liisa-Helena tuleb mootorrattal ja kõnelema hakkame altarimaalidest.

Uurida protsessi
Küsin esmalt, kuidas Liisa-Helena üldse teema juurde sattus ja kas tal on seost kirikuga. Ta elab küll Viimsi kiriku lähedal, ent peale teismelisepõlve sõpruse nüüdseks aktiivse baptistiga puudub tal kontakt kirikuga. Alates aastast 2011 kunstiteadust õppinud, jõudis Liisa-Helena teemani ikkagi kunstiteaduse kaudu. Ta sõnab, et variante ja huvisid oli palju. Juhendaja prof Krista Kodres pakkus uurimisainena välja 19. sajandi kunsti, millele tuleks läheneda uute meetoditega.
Kuna Liisa-Helenat huvitab väliskunsti mõju Eesti kunstile ning altarimaalide puhul on silmatorkav koopiate arv ja välismõjutused, ühildas ta kaks valdkonda tervikuks.
Ka mõnes varasemas diplomitöös oli altarimaale uuritud, aga need olid kaardistava iseloomuga ja keskendunud mingile maakonnale. „Minu eesmärk oli uurida protsessi ja analüüsida seda. Fookuses ei olnud niivõrd püüda näpuga järge ajada, mis on mõnest maalist saanud, teada saada mõne tundmatu autori nime, vaid püüda tervikpilti analüüsida. Mis on selle tagamaa, et meil on nii palju 19. sajandist pärit altarimaale,“ lisab ta.

Ajastu mentaliteet
Kui nimetatud perioodil tehti sadakond maali, aga ehitati 27 kirikut, siis umbes 70 maali vahetati välja. Miks seda tehti? Just sellele küsimusele otsib Liisa-Helena vastust. Ta ütleb, et põhjusi oli väga palju ja need ulatuvad ideaalidest praktikani. See ei saanud olla ainult praktiline vajadus, sest protsess on olnud väga laiaulatuslik.
Liisa-Helena meelest valitses tollal ühiskonnas üldiselt seisukoht, et oma kiriku eest hoolitsemine on väga tähtis. Seda toetati, sellest kirjutati palju ajalehtedes, aga praktilised võimalused olid muidugi piiratud. Sellises olukorras, kus pole raha ehituseks – uueks kirikuks, laienduseks või torniks –, alustati kõige lihtsamatest asjadest. Näiteks on paljudes kirikutes seinu valgendatud. Seinte viimistlemine ja uue altarimaali tellimine oli üks odavamaid lahendusi.
Altarimaali tellimine oli taskukohane, aga laiemalt oli oma osa ka 19. sajandil levinud ideedel. 1861 toimus Saksamaal Eisenachis konverents, kus kinnitati 16 teesi kirikute ehitamiseks ja sisustamiseks. Sellega püüti lahendada probleemi, et luteri kirikul ei olnud ühtset dokumenti, mis aidanuks ühtlustada eri piirkondade vahelist ebakõla. Siiski toonitab Liisa-Helena, et nende teeside mõju Eestisse väga ei ulatunud. Küll aga kajastab teeside vastuvõtmine ajastu mentaliteeti.

Lapsekingades analüüs
Teesidega määrati, et kirik peab olema ehitatud nii, et altar oleks orienteeritud keskteljele ja oleks hästi vaadeldav. Liisa-Helena kinnitab, et uus tendents on meie kirikukunstis hästi nähtav: altarimaal muutub suuremaks ja keskse teemana kerkib esile Kristuse ristisurm. Altarimaali mõjutasid ka kultuurilised aspektid ja vastuolud rahvuslikul pinnal. „Iga rahvusgrupp püüab ennast representeerida kultuuriliste sümbolite abil. Ilmselt on baltisakslaste teene, et nad soodustasid luteri kirikute ehitust ja sisustuse uuendamist vastukaaluks venestamisele ja usuvahetuse lainetele,“ selgitab Liisa-Helena.
Geopoliitiliselt ere näide on Toompeale õigeusu kiriku katedraali ehitamine – iga ühiskonnagrupp püüdis ennast esile tuua. Magistritöö jaoks vanu ajalehti uurinud ja neid analüüsinud, ütleb Liisa-Helena, et oli põnev, kuidas toonases ajakirjanduses kajastati uusi altarimaale. Seda tehti nii saksa kui eesti keeles. Maali esteetilisest küljest oli enam juttu saksakeelses ajakirjanduses, eesti keeles tuleb see kõneks seoses Köleriga ja tema apsiidimaaliga. Siis selgitatakse lugejatele ka, mis fresko üldse on.
Põhiliselt kirjutati sisseõnnistamisest, maali maksumusest, rahastajast, sellest, mis stseeni maalil kujutatakse, kes maali avamisel olid jne. Mõnes eestikeelses artiklis polnud üldse mainitud maali autorit. Eriti huvitav oli tema sõnul, et mõnes artiklis oli kirjas, miks uus maal telliti. Nii on öeldud, et vana maal oli määrdunud ega näinud esinduslik välja, või seda, kuidas pragunenud maal moonutab kujutatut.
„Kunstiline analüüs oli alles lapsekingades. Ka on altarimaal funktsionaalne teos, mitte tavaline kunstiteos,“ sõnab Liisa-Helena. „Tervikuna kandis altarisein didaktilist funktsiooni ja pidi aitama pühakirja sõnumit paremini mõista,“ kirjutab Liisa-Helena magistritöös.

Lihtsam struktuur
Liisa-Helena selgitab oma töös, et maalide väljavahetamisel ei olnud ainult esteetiline või praktiline mõte, vaid ka sisuline. Kui varasematel sajanditel oli meelisteemaks püha õhtusöömaaeg, siis 18. sajandi lõpust asendub see Kolgata stseeniga.
Varasemalt armastati mitme pilditahvliga retaablit ja näiteks Ackermannil oli altariseinal palju arhitektuurset dekoori ning see on keeruka narratiivse struktuuriga. Nii võib altariseinalt leida näiteks seitse voorust.
19. sajandil muutus altariseina struktuur lihtsamaks ja selle keskse koha sai suur maal neogooti stiilis raamistikuga. Nii võib laias laastus pakkuda, et kui altariseinal on üks suur keskne maal Jeesuse ristisurma teemal, siis pärineb see 19. sajandist.

Rahvuslik läbimurre
Küsin, kas tol ajal valminud Johann Köleri (1826–1899) maalid Tallinna Kaarli ja Tartu Peetri kirikusse on erandlikud ja märgivad rahvuslikku läbimurret kunstis. Liisa-Helena vastab, et Köler on kahtlemata rahvuslikus kunstis hindamatu tähtsusega. Samas ei kujuta me ette tolleaegset pildilist vaesust. Illustratsiooni võis näha mõnes raamatus, aga õlimaali nägi ainult kirikus.
„Altarimaali kultuuriline kõlapind oli suur,“ sõnab ta. Seda arvestades on Köleri teosed väga tähtsad. Juba Kaarli fresko füüsilised mõõtmed on märgilised, rääkimata kunstniku rahvuslikust taustast. Selle valmimise ajal kirjutati freskost enneolematult pikki lugusid rahvale arusaadavas keeles ja püüti kunsti tutvustada. Näiteks kasutati sõna „kunstlik“, mis vanades artiklites tähendas suurt panust, vaeva, mida kunstnik pidi nägema. Eeldati, et see on rahvale arusaadav väärtus. Tänapäevane mõiste võiks olla töömahukas. Töö hinnaks peeti kümnekordset tavalist altarimaali hinda, aga rõhutatakse, et Köler tegi maali tasuta. See oli rahvuslikult südamelähedane, kui suur meister ta on.
Mis puudutab Peetri kiriku altarimaali, siis selle kinkis kirikule Gustav Goldman. Tal oli nii palju kapitali, et väärtuslikku kingitust teha. Teada on, et ka Ants Laikmaa pidi tegema altarimaali, aga see jäi rahapuudusel tegemata. Tõnis Grenzstein (1863–1916) tegi maali Nõo ja Emmaste kirikusse. Algselt kavatseti Nõo kirikusse tellida maal Johann Kölerilt, kuid hinna tõttu loobuti plaanist.

Eneseteadlik ja mõtestatud
Liisa-Helena Lumberg ütleb, et suur osa valminud maalidest on koopiad, näiteks on hulganisti Ludwig Richteri (1803–1884) jäljendusi („Aita mind, Issand“), aga ka Heinrich Hofmanni (1824–1911) järgi valminud maale („Kristus Ketsemani aias“).
Juhtumiuuringuks valis autor aga kaks eripärast ja huvitavat näidet: Eduard von Gebhardti (1838–1925) maali toomkirikus (1866) ja Tõnis Grenzsteini maali Nõo kirikus (1895). Liisa-Helena ütleb, et Gebhardt oli ka Saksamaal tunnustatud uuendaja. Toomkiriku maal on valminud pigem noorpõlves ja selle kohta ilmus tollases ajakirjanduses põhjalikke käsitlusi.
Grenzstein oli tema õpilane, rahvuselt eestlane ja kuigi ta võttis õpetajalt eeskuju, on maalil näha tema oma käekiri. „Need on mingis mõttes kohaliku religioosse maali eesrindlikud näited. Tipp selles osas, mis siin tehti,“ ütleb Liisa-Helena nende kahe maali kohta.
Tema magistritöö aitas täita ühte lünka kunstiteaduses. Kui 19. sajandi kirikukunst on tundunud marginaalne nähtus, siis ometi oli tal oma ajastu kultuurikontekstis oluline roll. See polegi tagasi vaadates kauge aeg, aga meil on seda raske mõista ja palju on veel uurida, sõnas Liisa-Helena kokkuvõtteks.
Oma töö eest pälvis noor kunstiteadlane sel aastal Viimsi valla poolt asutatud valla aukodaniku president Lennart Meri stipendiumi. Tunnustust vastu võttes ütles ta tänuga, et kunstiteadust ja kunstiajaloo uurimist väärtustatakse ja et tema töö on inimestele korda läinud.
Rita Puidet