Lohutust tuleb otsida ja vastu võtta

Samal ajal tulid mõned sinna ja jutustasid Jeesusele galilealastest, kelle vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega. Ja Jeesus ütles neile vastuseks: „Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muud galilealased, et nad seda on kannatanud? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti. Või arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloahi torn ja nad ära tappis, olid suuremad võlglased kui kõik muud inimesed, kes Jeruusalemmas elavad? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti.“ Lk 13:1–5

Selle pühapäeva jutluse aluseks on kirjakoht Luuka evangeeliumi 13. peatüki algusest. Kirikukalender ja käsiraamat ütlevad, et jutluse aluseks on tähendamissõna viljatust viigipuust. Tähendamissõna avaneb Lk 13:6–9: Ja Jeesus rääkis selle tähendamissõna: „Ühel inimesel oli viigipuu istutatud viinamäele. Ja ta tuli sellelt vilja otsima, ent ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: „Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?“ Aga aednik vastas: „Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!““. Aga kõige olulisem on pühapäeva sõnum: halastage!

5. pühapäev pärast nelipüha asub kirikukalendris ilusas rahulikus koguduse kasvamise poolaastas. Nii on paras aeg rääkida põllumajanduslikel teemadel.

Oleme koguduses kogunenud palveõhtuteks. Alustasime paastuajal, vahetasime paastutarkusi ja -kogemusi, valmistasime paasturoogasid. See aeg kasvas üle piibellike toitude ja piiblilugude ajaks. Palveõhtuteks ettevalmistamine on omamoodi avastamisrõõm. Nimelt sattus näppu Margit Prantsuse raamat „Juudi toit“. Tänase piiblitekstiga haakub peatükk „Viigimarjad“. Põnev teada, et need viljad ei ole mitte ainult magusad ja mahlased, vaid neil on ka religioosne tähendus. Võimalik, et keelatud vili sai nopitud viigipuult. Viigipuu viljad küpsevad kolmes järgus. Esimesed viljad on eelviigimarjad, need valmivad kevadel paasapühade aegu (märtsis-aprillis). Teine saak saab valmis kevadiseks lõikuspühaks šavuoti paiku, kristlastele kallis ka nelipühana. Ning kolmandat saaki kogutakse kesksügisel, juutidele olulise lehtmajadepüha ajal.

Sellised põnevad teadmised tõstavad toiduaine väärtust ja mõtestavad roogasid palju olulisega.

Nii on Jeesus viigipuust rääkides teadlik, et see puu on oluline, selle eest tuleb kanda hoolt kogu südamega. Tema kuulajadki teavad, millest jutt, see on hinnaline maius. Jeesus loendab tegevusi, mida aednik teeb, et hoida ja kasvatada ning anda lootust kasvavale puule. Nii kasvatab ja hoiab meid ka Püha Vaim, et me kannaks head vilja. Kuid kui aedniku pingutused lootusetud on, siis tuleb puu maha raiuda, et ta ei raiskaks maad. 

Meil on võimalus külvata, mida ise tahame, kuid koguda saame vaid seda, mida külvame. Meil on võimalik külvata enda ümber hoolivuse seemet, me saame hoolivust kasvatada ning siis võime ka koguda hoolivuse magusaid mahlaseid vilju.

Inimese asi ei ole oma ligimest hukka mõista, sest üksnes Jumalal on õigus kohut mõista. Meid kutsutakse üksteisele andestama ning edendama õiglust ja headust. Me kuulume patuste inimeste kirikusse, kes elab Jumala andeksandmisest. Nende sõnadega julgustab meid ka käsiraamat. 

Ridalas olles on hõlbus mõelda halastusele, eeskätt sellele halastusele, mida Jeesus näitas üles patuse naise vastu. Maarja-Magdaleena kiriku nimipühakuna kinnitab, et Jumal on Halastus. Jeesus ütleb pühakojas abielurikkujat süüdi mõistvatele inimestele, et las viskab esimese kivi see, kelle hingel ei ole ühtki pattu. Olen kirikuaiast leidnud inimesi, kes pelgavad pühakotta sisse astuda, väites, et nad on selleks liiga patused. Kuid kirik just patuste jaoks ehitatud ongi. Oleks me pühakud, oleksime taevas. Lohutust tuleb otsida ja seda tuleb ka vastu võtta.

Ma loodan, et meie eludes on võimalust istutada puu, näiteks õunapuu, ja elada tema kasvamisele kaasa. Ja et need meie puud saaksid kasvada nagu viigipuud suureks ja tugevaks ning kanda head vilja, nii et aednikuna võiksime uhkust tunda. Andku Issand meile kannatlikkust ja mõistmist, kui kõik kohe ei edene, vaid arvatust rohkem aega võtab. Et me ka inimestena üksteise suhtes oleksime kannatlikud ja hoolivad. Pole vaja kiirustada hukka mõistmisega, pigem tuleb toetada ning jätta kohtumõistmine Jumala hooleks. 

Õnnistatud suve, kasvamise ja kasvatamise, kogumise ja jagamise aega! Aamen.

 

 

 

 

Küllike Valk,

Ridala koguduse õpetaja