Lootuse täitumist oodates

Kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale ja tulid Betfage poole Õlimäele, siis läkitas Jeesus kaks jüngrit ja ütles neile: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures. Päästke need valla ning tooge mulle! Ja kui keegi teile midagi ütleb, siis vastake: „Issand vajab neid. Ta läkitab nad peatselt tagasi.” Aga see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud: „Ütelge Siioni tütrele: Ennäe, su kuningas tuleb sulle tasane, istudes emaeesli seljas ja sälu seljas, kes on koormakandja looma varss.”” Jüngrid läksid ja tegid just nõnda, nagu Jeesus neid oli käskinud: tõid emaeesli ja sälu ning panid rõivad nende peale ja tema istus sinna. Tohutu rahvahulk aga laotas oma rõivad tee peale, teised raiusid oksi puudelt ja laotasid tee peale. Rahvahulgad aga, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna kõrgustes!”

Matteuse evangeelium 21:1–9

Läbi aegade on unistatud paremast maailmast, kus ei oleks kurjust ega kannatust ning armastus valitseks inimeste ja rahu rahvaste vahel. Ei ole midagi ülevamat, kui oodata oma lootuste täitumist, ja samas midagi valusamat, kui kogeda selle purunemist.

Paljude rahvaste folklooris on kujutlus sellest, et algne maailm oli selline, millest tasub unistada ja mida taga igatseda. Vanad kreeklased ja roomlased nimetasid seda kuldseks ajastuks ning uskusid, et kord tuleb see aeg tagasi ja selle toojaks pidi olema kas kuningas, preester või mõni taevast tulev saladuslik olend.

On tähelepanuväärne, et just Jeesuse sünni ajal oli loodetava õnneaja ehk maise paradiisi ootus tollases Rooma maailmariigis tugevalt esil. Jeesuse kaasaegne Rooma luuletaja Vergilius räägib otsesõnu lapse sünnist, kes toob maailmale kuldajastu, otsekui tsiteerides Vana Testamendi evangelistiks peetud prohvet Jesajat, kes seitse sajandit enne Kristuse sündi kuulutab Siioni tütrele ehk Jeruusalemmale saabuvast Jumala päästest, mida igal advendi- ja jõuluajal taas meilegi meelde tuletatakse.

Seda, et meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst. Suur on valitsus ja otsatu on rahu Taaveti aujärjel ja tema kuningriigi üle, et seda kinnitada ja toetada kohtu ja õigusega, sellest ajast ja igavesti (Jesaja 9:5–6).

Ka Jeesuse sünniaegset Rooma esimest keisrit Augustust, kelle impeerium hõlmas tollal pool Euroopat ja kogu Põhja-Aafrika, peeti üheks kuldajastu toojaks maailmale. Aastal 27 eKr andis ta välja seaduse nimega Pax Romana ehk Rooma Rahu, tänu millele valitses impeeriumis rahu üle 200 aasta. Roomas püstitati Augustusele selle auks isegi rahualtar.

Elu on paraku tõestanud, et ainult inimlike vahenditega pole võimalik paradiisi maa peale luua, sest kõik katsed seda saavutada on jäänud poolikuks või sootuks nurjunud.

Seepärast ei ole kindlasti juhus, et just esimesel advendipühapäeval kirikuaastat alustades  uuele õndsusloolisele ringile minnes on meie kuulutuse fookuses Jeesuse kuninglik vastuvõtt Jeruusalemmas, kus eriti kontrastselt tuleb esile kirglik ootus koos lootuste purunemisega.

Kuigi paradiisi taasloomise katsed on alati lõppenud fiaskoga, tuletatakse ometi igal advendiajal meile meelde prohvet Sakarja ettekuulutust Inimese Poja võidukast saabumisest ja meie valmisolekust tema tulekuks: Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas. (Sakarja 9:9)

Tänane evangeelium räägibki, kuidas Jeesus saadab prohvetikuulutust täide viies kaks jüngrit tooma talle emaeeslit koos säluga, et ratsutada palverändurite hõisete saatel: „Hoosanna, Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel!” pühasse linna. Evangelist Matteus tuletab meelde, et see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud: „Ütelge Siioni tütrele: Ennäe, su kuningas tuleb sulle tasane, istudes emaeesli seljas ja sälu seljas, kes on koormakandja looma varss.” (Matteuse evangeelium 21:4–5)

Kahe eesli fenomeni üle, millest evangelistidest ainult Matteus räägib, on üsna palju spekuleeritud. Kirikuisad on omistanud kummalegi loomale oma tähenduse, kus koormakandja emaeesel esindab väljavalitud rahvast ehk Iisraeli, kes oli kaua kandnud oma turjal vaid Seaduse rasket koormat. Sälg aga, kelle seljas ei olnud veel keegi istunud, kõiki teisi maailma rahvaid, kelle Jumal on tõotanud omaks võtta, et luua neist, kelle hulka ka meie tohime kuuluda, uus jumalarahvas, uus tõotuserahvas.

Mihkel Kukk

Rapla koguduse õpetaja