Lootuse vangid

Pauluse kiri efeslastele 4:1–6
Ühest masinkirjalisest luulealmanahhist on meelde jäänud Ruut Soo nime all ilmunud read «.. nüüd aga kõigi võlglasiks teeb mind / mu uue südame ja uue elu rikkus».
See võlglaseks olemise teadmine nende ees, kellel on vähem, kes on niiöelda elu vaeslapsed, seletab elus mõndagi sellist, mille seletamiseks muidu peaks pikki jutlusi pidama. Huvitav, et umbes sama tulemuseni jõudsid omaaegsed sotsiaalrevolutsionäärid: rikkus on võlg vaeste ees! Ja elu on lihtsalt võla tagasimaksmine.
Paulus kõneleb siin endast kui vangist Kristuse pärast. Ma arvan, et me lihtsustaksime liiga, kui loeksime siit välja vaid seda, kuidas kurjad inimesed ta armuõpetuse kuulutamise pärast vangistasid. Kaks salmi hiljem, (s 8) kirjutab ta ise: «Tema on läinud üles kõrgesse, viies vangiviidud vangidena kaasa.» Järelikult ei ole see tüüpiline «vanglakiri» nagu ehk meiegi neid oleme lugema juhtunud.
Välisel vangistusel ei ole enam seda tähendust, kui inimene on saanud juba Kristuse vangiks. «Ma olen seotud ega pääse vabaks,» kinnitab ta ise. «Siin ma seisan ja teisiti ma ei või,» on tunnistanud palju hiljem üks teine usuvõitleja. Kes on risti alt läbi käinud, võib vanglas laulda kiituslaule, nii et vangihoone alused vabisevad.
Tänane kirjatunnistus pakub meile palju märksõnu. Esimene nende seast on aga «väärilisus», «väärt olemine». Rohkem tunneme aga selle negatiivset poolt: ma ei ole väärt tulema Kristuse kotta ja tema kogudususse! Liturgias omandab sama tunnistus aga juba teise tähenduse: «Issand, ma ei ole väärt, et sa tuled minu katuse alla, aga ütle üks sõna…» Selle sõna läbi arvatakse mind väärtuslikuks ja saan ma väärikaks…
Ei ole kaua aega kuulnud sõnapaari «väärikas kristlane». Tavaarusaam liigitab siia lähedale sõnapaari «tähtsust täis». Ju me oleme midagi valesti teinud, et meie väärikus nii ohtlikult kõveraks on kooldunud. Põlvitaja palveasend ettesirutatud kätega on ju samaaegselt vangilangenu oma, kes sirutab käed ette: seo need! See on loobumine enese tähtsustamisest, et anda end jäägitult Kristuse vangiks.
Meie kogudus, need on ju meie kaasvangid! Sellest ka nii palju juhtnööre omavaheliseks suhtlemiseks. Kui unustame alandlikkuse ja tasaduse, meelepikkuse ja üksteise vastuvõtmise armastuses ning rahusideme, siis ei suuda me üheskoos elada. Meil igaühel võib olla palju väärtuslikke omadusi, ent me ei saa anda neid kiriku ühtsusesse, kui me ei suuda end hoida selles Kristuse ihu ühtsuses. Kuni «mina» on väga palju tähtsam kui «sina», on meie eluhoone ohtlikult kaldu. Me oleme Kristuse vangid tema kiriku sees.
Üks ihu ja üks vaim ja üks lootus – iseloomustab apostel meile kirikut. Siis lisab ta järgmise triaadi: üks Issand, üks usk, üks ristimine. Ja lisab kolmanda triaadigi: kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees! Meie üksolemine kirikus kinnitatakse pidulike kolmekordsete kinnitustega: me oleme ühes ihus ja ühes vaimus ja ühes lootuses. Peame vaid vaatama ringi enda ümber, et saada aru, kuidas usk on üle nägemise. Kord jõuame ka selleni, et omandame usulise nägemise, näemegi nii nagu Jumal meid on näinud.
Me tohime endale tihti korrata meie usu aluseid: üks Issand, üks usk, üks ristimine. Kes Issanda Jeesuse kõrvale asetab kedagi teda korrigeerima või kes Maarjamaal praktiseerib või on praktiseerinud ümberristimist, need ei ole meie usukaaslased, vaid «kristlase kõige suurema sõbra» saadikud. Kahjuks on Maarjamaal valguseinglite maski all Kristuse ristimist «ümber tehes» hukutatud palju siiraid hingi, kes ammuli sui «parema usu» kuulutajatele otsa vaatama on jäänud. Kui me oleme Kristuse vangid, siis suudame rahumeeli kõikide uute uskude kuulutajad saata nende isa juurde, kellest nad on tulnud, ega pea nendega oikumeeniat etendama.
Kuidas saada aru Jumalast, kes on meie kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees. Ega ainult mõistuspäraselt tarvitse saadagi. Nii nagu usupuhastuse järel ei saadud aru, kuidas Kristus võib armulaualeivas olla «sees, all ja kaasas» (in, sub, cum).
Ka siis vaieldi sõnade tähenduse pärast. Aga kui sõnad alati ei küündigi asjadeni? Ja kui Kristus ei kutsugi meid sõnadega rinda pistma, vaid käima Tema järel. Elu saab lootuse ülemlauluks Kristuse läbi ja Kristuse sees. Ning see on imeline.
Aamen.
Villu Jürjo, Narva koguduse õpetaja