Mälestuskilde käidud teelt
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudised / Number: 10. oktoober 2007 Nr 39 /
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 1970ndatel aastatel
1970. aasta alguseks oli suurest sõjast möödunud veerand sajandit ja Jossif Stalini surmast varsti paarkümmend aastat. Elu oli varasemaga võrreldes muutunud – aeg oli teinud oma töö. Kirik oli püsima jäänud. Õpetaja Mihkel Kukk kirjutas viis aastat tagasi Eesti Kirikus oma ja paljude-paljude teiste õpetajast Evald Saagist: «Siia jäädes ja peaaegu olematute võimaluste juures siiski maksimumi saavutades, et teoloogilise väljaõppe järjepidevus jäi kestma ning Eesti kirik vaatamata paljudele puudustele on alles ja tegutseb Jumala armust tänini, on Saag püstitanud monumendi, mille ees tuleks müts maha võtta kogu rahval.»
1970ndaid võiks nimetada rahunemise ja ettevalmistuse aastaiks: valitseva võimu surve ei olnud enam sedavõrd tuntav kui varem, teisalt kasvas nii kirikus kui ka kogu ühiskonnas peale uus põlvkond «vihaseid noori mehi». Möödunud kümnendil olid kirikutööle ordineeritud Toomas Paul, Eenok Haamer, Peep Audova, Jaan Kiivit jun, Karl Reinaru, Ivar-Jaak Salumäe, Harri Rein, Laine Villenthal ja Linda Maior.
Nüüd lisandusid kümnendi esimesel poolel Vello Salum, Elmar Reinsoo, Kalle Kasemaa, Einar Soone, Esko Süvari, Kalju Kukk, Villu Jürjo, Tiit Salumäe ja teisel poolel Andres Põder, Ants Leedjärv, Joel Luhamets, Reet Mägedi, Vivian Raudsepp, Leevi Reinaru ja Priit Rannut. Need on inimesed, keda praegu teame kui hoolsaid ja pühendunud vaimulikke. Mõni neist on läinud juba igavikuteele.
Kuusalu koguduse õpetaja Eduard Salumäe vanuselt teine poeg Ivar-Jaak ordineeriti Tallinna Toomkirikus 2. veebruaril 1966 ning määrati teenima Saaremaale Kuressaare ja Kaarma kogudust, samuti lühemat või pikemat aega Muhu, Jämaja ja Püha kogudust. Tema ma seekord 70ndate aastate kirikuelu meenutama palusingi.
Juhtimise kaks stiili
Ivar-Jaak Salumäe ütleb, et möödunud aega meenutades on põhjust silmas pidada mitut vaatenurka. Oluline on see, kes oli siis peapiiskop. 1967 valiti sellesse ametisse Alfred Tooming, kui surm aastal 1977 tema käest ametikepi võttis, sai järgmiseks peapiiskopiks Edgar Hark (kuni 1986).
«Koguduse poolt vaadates on ühel peapiiskopil oma rõhuasetused, oma nägemus ja eesmärgid, siis tuleb uus peapiiskop oma vaatenurgaga, uue jõu ja võimalustega. Sellesse aega mahtus kaks erinevat kiriku juhtimise stiili, mis ei ole vähetähtis. Sellel, kuidas sind Toompealt juhitakse ja kuidas juhtimise hoovad kohapeale jõuavad, on oma tähendus. Iseasi on, kas need meeldivad või kas nendega kaasa minnakse,» ütleb Salumäe.
Tooming külastas agaralt kogudusi, ta oli igal pool teretulnud – vastastikune suhtumine oli väga soe. «Tooming oli väga südamlik ja koguduseliikmetele lähedane. Ta käis alati koos abikaasaga ja see oli väga tähtis. Kena on, et ka praegune peapiiskop käib ringkäigul sageli koos abikaasaga. Hargil oli jälle rohkem organisatsioonilisi võimeid ja kindlat kätt.»
Kohalik võim kohanes eluga
Teiseks mängis olulist osa ühiskondlik olukord. Sirgunud oli uus põlvkond mässumeelse mõtteviisiga haritlasi. 1972 üritas toonane geograafiatudeng Avo Kiir, tänane Viru praost, ületada Murmanski oblastis piiri ja jõuda Soome. Samale mõttele tuli Armeenias Leninakani lähedal rännanud 1. kursuse matemaatikatudeng 18aastane Peeter Kaldur, nüüdseks ligi 27 aastat Jõhvi kogudust teeninud õpetaja.
Salumäe sõnul erines koguduste olukord rajooniti, kuigi võimustruktuur oli ühte moodi üles ehitatud. Kohapeal sõltus palju sellest isikust, kes otseselt vaimulikega suhtles.
«Kuressaare (Kingissepa) täitevkomitee aseesimees Evald Alt oli omapärane mees, kes tegi küll kõva häält ja tõsist nägu, aga ei olnud pahatahtlik. Ta pidi lihtsalt täitma Tallinnast esitatud nõudeid või täie tõsidusega lahendama neid kaebusi, mis usinad agendid tema lauale tõid.»
Viljandis, kuhu Salumäe 1978 oli asunud, vastutas koguduste asjade eest täitevkomitee sekretär, kohalik juut Heinrich Blumberg. «Tema juhtis tolleaegset elu ehtsa juudiliku rahu ja kavalusega. Kui kaebust ei olnud, ei hakanud ta probleemi üles tõstma. Inimesed, kes ametisse olid pandud, ei olnudki alati halvad. Nad pidid oma ametis hakkama saama nii, et nad ülevalt poolt rahule jäetaks, ja et usinad «võitlevad ateistid», olgu siis kooliõpetajad, ajakirjanikud või lihtsalt agarad kaebajad, kellele kirikuelu vastukarva oli, liiga palju tüli ei tekitaks.»
Õpetaja Salumäe sõnul läks siiski vahel tõsiseks pärast teda teenima tulnud Joel Luhametsal, kes julge mehena asus 1978. a lõpus agaralt noortetööd tegema – see ei meeldinud paljudele. Palju aruandmist oli uue kümnendi alguses Andres Põderil seoses Suure-Jaanis korraldatud laulupäevadega.
«70ndad aastad oli ka see aeg, kus taibati, et kampaania muuta valdavaks ilmalikud kombetalitused, ei olnud eriti vilja kandnud ja kus seadusandlus pidi paljus tegelikkusele järele tulema ja kohanema olukorraga, et plaan kiriku uksed kinni panna ei olnud täitunud.»
Küünarnukitunnet
Vaatamata majanduslikele raskustele ja vaimsele survele elasid kogudused edasi. Riigis hakati vastu võtma uut konstitutsiooni, mis püüdis uuest vaatenurgast sõnastada ka usu ja kirikutega seotud küsimusi. Toimus üldrahvalik arutelu.
Kõik Saaremaa vaimulikud – luteri, baptisti, metodisti, adventisti ja õigeusu omad – kutsuti haridusosakonna uhkesse saali arutelule, mis oli korraldajatele kindlasti raske ülesanne ja julge ettevõtmine. Samas oli see vaimulikele esmakordne, ilus ja meeldejääv kokkusaamine, kuigi Salumäe sõnul toimis Saaremaal konfessioonide vaheline koostöö niigi hästi.
«Kasutasime meeleldi seal antud võimalust kõnepuldist oma probleemidest ja muredest rääkida, meisse suhtuti lugupidavalt. Tavalises elus võis vaimulik end tunda lindpriina, keda iga koolipoiss või joodik võis mõnitada, sest nii tehti ju ajalehes. Selgeks vastukajaks oli näiteks kirikuakende lõhkumine.» Lisada võib, et 1960.–70. aastatel lõhuti korduvalt Alatskivi kirikut. Ega Muhu kirikulgi või mõnel teisel paremini läinud.
Isiklik lähtepunkt
Emotsionaalselt oli Salumäedele, Ivar-Jaagule ja Anne-Maile, tähtis oma pere: laste kasvamine, kooli ja kodu vahelised küsimused, sulandumine koolikollektiivi, õpetajate ja õpilaste suhtumine. Tütar Enel ja poeg Erikul oli sama klassijuhataja, kooli partorg, kes oskas häälestada klassi nii hästi, et probleeme ei tekkinud. «Ka tolles olukorras võis jääda inimlikuks, näha pereprobleeme, mõista lapsi. Suhtleme temaga tänini.»
Mõlema lapse suur pluss oli see, et nad olid klassi parimate hulgas. Nad olid tublid ja aktiivsed, neid ei surutud «tähekeseks» ega pioneeriks, neid võetigi kui teistsugusest perest lapsi. Klassikaaslaste poolt võis ehk vahel olla mõnda ütlemist, aga kuna nad olid seltsivad ja sõbralikud, ei tekkinud suuri probleeme, kinnitab isa.
Siiski meenub üks intsident. Ühel maikuu pühapäeval, mis oli tööpäevaks kuulutatud, oli just emadepäev. Tütar Ene, kes käis juba enne 1. klassi muusikakoolis, ei läinud kooli, vaid oli kirikus ja laulis hiljuti maetud vanaema mälestuseks. Isa Ivar-Jaak sai kutse täitevkomiteesse aru andma, miks tütar oli koolipäeval kirikus. Asi sai Evald Aldiga küll ära räägitud, kuid karistuseks tuli isale kirjalik hoiatus.
Oli kindlasti rajoone, kus kooli ja kiriku vahel oli hoopis teravamaid probleeme ja laste kirikuskäimist väga teraselt jälgiti ning mitmel viisil takistusi tehti.
Anne-Mai pastori abikaasana on meenutanud tollest ajast ametnike mõistmatust, kui ta ei saanud tööd üheski riigiasutuses, ent konservatoorium nõudis töö kõrvalt õppimiseks töötõendit. Õpingud jäidki pooleli.
Tööd nii palju, kui teha jaksad
Saaremaa on läbi aegade olnud niisugune paik, kuhu on saadetud kas väga noori algajaid, keda mandrile suure koguduse peale ei pandud, või neid, kes mandril ühel või teisel põhjusel hakkama ei saanud ja siis sinna nagu asumisele saadeti. Jaan Kiivit sen saatis Salumäe Saaremaale kinnitusega, et seal on võimalik tööd teha nii palju, kui jaksu on.
«Kõik need õpetajad, kes Saaremaale on saadetud, on agaralt oma ametit võtnud ja andumusega töötanud. Kui uurida kiriku vaimulikkonna edutamist, siis Saaremaal on töötanud praostid Esra Rahula, Armand Leimann ja Toomas Paul, kes alustas juba Saaremaal Uue Testamendi tõlkimist ja kelle ajal Saarte praostkonnas töö eriti elavnes, või oma piiridesse jäänud Elmar Reinsoo või hiljem Joel Luhamets ja Jaan Tammsalu. See on olnud hea kasvulava.»
Sel ajal oli periood, kus Saaremaa 12 koguduse peale oli ainult kolm õpetajat: Ivar-Jaak Salumäe, Elmar Rein-soo ja praost Toomas Paul, ning mõni jutlustajast abiline. Et kõik kogudused teenitud saaks, tuli kasutusele võtta ka laupäevad ja nii näiteks sõitis Salumäe laupäeva hommikul bussiga Muhusse ja õhtuks Kuressaarde tagasi; laupäeviti oli teenistusi ka mõnes teises koguduses.
Sageli sõideti koguduste vahet taksoga, sest isiklikku autot veel ei olnud. «Meie kõigi headeks sõpradeks ja abilisteks said taksojuhid, keda me lausa nende kodustelt telefonidelt saime ette tellida. Taksosõit ei olnud tol ajal kallis ja takso oli meie jaoks oluline liiklusvahend. Et jagasime omavahel hoolduskoguduste teenimist, suhtlesime sagedasti. Ka koosolekud olid vennalikud ja vaimulikult ülesehitavad, meil kõigil oli teatav vennastekoguduse taust, see aitas meid asju ühtmoodi mõista.»
Salumäe meenutab Saaremaa koguduste head sügavat traditsioonilist kiriklikku osadust. Enamikus kogudustes peeti palve- ja piiblitunde või palvenädalaid. Näiteks Kaarmas kogunes argipäeva õhtutundidel 15–20 inimest, käidi vastastikku palvenädalatel – see oli kogudustele kosutav.
Vahel tuli hea eesmärgi nimel ka väikest kavalust kasutada: mai alguse palvenädalaks kuulutati välja rahu teema, siis sai kirikuvalitsuse kaudu mandrilt külalisõpetajaid kutsuda. Mäletamist mööda ei andnud usuasjade volinik luba Vello Salumile, kes pärast Usuteaduse Instituudi (UI) lõpetamist töötas kümme aastat Amblas ja Järva-Madisel, kuni ta KGB nõudmisel rajoonist välja saadeti.
Aga teoloogiaõpingute algust on Salum meenutanud: «Kui sain teada, et Tallinnas on Usuteaduse Instituut, läksin sinna. /…/ Tutvus Uku Masinguga algas sellestsamast esimesest loengust. EPAs käies ma teadsin, et niisugune isik on olemas olnud, mul oli tema luulekogu «Neemed vihmade lahte», olin lugenud tema artikleid. Aga et ta veel elab, et ka koguni Tartus elab… See on näide, kuivõrd erinevates maailmades inimesed tookord elasid.»
Eeskujudest
I.-J. Salumäe ütleb, et oli kirikuõpetaja pojana paremini tööks varustatud. 1970ndatel ordineeriti palju noori vaimulikke, aga tema jaoks oli oluline, et kirikus oli tol ajal vanu auväärseid ametivendi, kes olid vaimulikuks toeks ja heaks eeskujuks, kuidas ametit kohusetundlikult pidada.
«Nad olid saanud teoloogiliselt väga hea hariduse ja kasvatuse, need eeskujud olid väga tähtsad. Praeguse aja uutel põlvkondadel ei ole enam tihti eeskuju, kes õpetaks pühendumist ja korrektsust, mida vaimulikus ametis vaja on. Usuteaduse Instituutki annab selles osas noortele väga vähe tuge. Mõneski paigas jääb puudu andunud tööst, samas on tulnud palju tublisid noori. Arvan siiski, et niisugusele koormusele, nagu oli meil Saaremaal, ei peaks paljud noored vaimulikud vastu.»
Suure töökoormuse tõttu kannatas muidugi õppimine, aga kogudusetööd peeti nii oluliseks, et teisiti ei saadud. Joel Luhamets alustas õpinguid veebruaris 1977, aga: «Alates oktoobrist pidasin iseseisvalt kolm teenistust kuus, olles praktikal Kuusalu, Loksa ja Leesi koguduses. /…/ Mõtlesin, et muuga saab hakkama, aga jutlustamisega küll mitte. Ja ega see kerge pole olnud ka.» Nii on õpetaja Luhamets meenutanud olnut mõne aasta eest.
Noorte usutulisusele andsid jõudu ja kindlust, aga ka tasakaalukust suured auväärsed eeskujud: Hillar Põld, Ago Viljari, Herbert Kuurme, Eerik Hiisjärv ja paljud teised – neid jagus igasse praostkonda. «Me olime ka ise omast meelest targad, aga nende eeskuju innustas. Martin Terasmaa oli minu eelkäija Viljandis, ta oli suurepärane musterkuju soliidsest auväärsest pastorist, väga sügav, professori tüüpi mees. Väga tagasihoidlik, tõsine ja kaalukas. Tema jäi pensionile, kui mina Viljandisse läksin,» meenutab Salumäe.
Uuenduste lainel
Laevaliikluse avamine Tallinna ja Helsingi vahel soodustas rahvusvahelisi sidemeid. Soome õpetajad käisid jutlustamas, koorid laulmas, esialgu küll üksnes Tallinnas. Oluline oli, et Soomest saadi kristlikku kirjandust. Sealtkaudu tulid ka uuenduse mõtted. Salumäe meenutab, et kandis 1972. aastal albat ja stoolat, mis sõber Soomest saatis. Praostiga tuli küll seetõttu arusaamatusi ja peapiiskopilt noomitus. Aga millelegi uuele ja tulevikku suunatule oli alus pandud.
Saadud kirjandust tõlgiti ja siis paljundati trükimasinal – see oli hea abiline. Hoogustus töö piiblitõlke ja agenda uuendamisel, loodi lauluraamatukomisjon. Siin ja seal rakendati uuendusi, mis tol ajal olid uudsed, nüüd aga igapäevased; näiteks usutunnistuse või meieisapalve kooslugemine, või et üldpihi puhul tullakse altari juurde alles armulaua seadmise või jagamise ajaks.
Ka ametlikult saadeti konsistooriumist välja keeleliselt uuendatud ja sisuliselt rikastatud agenda, mis aga siiski erimeelsuste tõttu tagasi korjati. Praostkonna vaimulike koosolekutel nahutatud julgemaid, et nad ei pea korrast kinni. Siiski õpiti üheskoos liturgia uuendusi ja uusi laule. Eesmärgiks oli muuta jumalateenistus kogudusekesksemaks.
Alustati ka nüüd juba tuntud ja levinud nn teeliste kirikutega – Kaarma kirik oli vist maakirikuist esimene, mida hakati suvel iga päev lahti hoidma. «Tegime tutvustavad stendid, seadsime külalisteraamatu sisse, käis palju ekskursioone, ka Venemaalt,» meenutab Salumäe. Muidugi oli võimalust mööda tol ajal lahti Tallinna Toomkirik.
Igal juhul muusikat
Jätkuvalt oli kogudustes elav muusikaelu, koorid käisid koos ka väiksemates kogudustes. Mitmel pool tegutsesid isehakanud koorijuhid, kelle entusiasm haaras kaasa, see korvas muusikalise hariduse lünkasid.
Abikaasa Anne-Mai hakkas väljaõppinud muusikuna Kuressaares muusikaelu juhtima, sisuliselt jõuti kümnendi keskel juba praostkondlike laulupäevadeni, kui Kaarmale ja Valjalasse kogunes lauljaid üle 100. Neil aegadel saadi uuesti tagasi orelipuldi taha legendaarne Kuressaare organist Joosep Aavik ja üheksa-aastane Ene Salumäe alustas oma tegelikku kirikumuusiku teed.
Veel meenutab Salumäe, et kuna Püha koguduse jutlustaja ei olnud laulumees, kuid oli tehnikamees, hankis ta magnetofoni, millega siis lindi pealt koraalisaateid ette mängis. Kasutati igasuguseid muidki tolle aja uusi tehnilisi võimalusi.
Püha Vaimu kirikus olid esmaspäevased plaadi- ja linditunnid juba alanud, üritati Kuressaareski. Katsetati kõiksugu võimalusi, et jumalasõna inimestele lähemale tuua või magnetofoniga koju kätte viia. Et ka peapiiskop Toominga abikaasa Senta oli õppinud organist-koorijuht ja peapiiskop ise tubli laulumees, siis kirikumuusika oli sel perioodil vilgas ja viljakas.
Eraldi jututeema oleks kindlasti kirikute remont, sest see töö on lõputu ja kohalike vaimulike osa tööde õnnestumisel oli üsna määrav. Vanadele armetus seisus keskaegsetele kirikutele hakkas tasapisi appi tulema riigi muinsuskaitseamet entusiastliku Olev Maasi ja andunud kunstiteadlase Villem Raami eestvedamisel. Palju seda otsest toetust polnud, ent tekkis moraalne õigus riigi abiga vähemalt materjale ja juhendamist saada. Riik ise tegeles rohkem seinamaalingute puhastamise ja muu taolisega, aga alus, millelt edasi minna, oli loodud.
Rita Puidet
