Meeleparandajaile tõotatakse armu

Pöördu, Iisrael, Issanda, oma Jumala juurde, sest sa oled komistanud omaenese süü läbi!  Võtke enestega kaasa sõnad ja pöörduge Issanda poole, öelge temale: „Anna andeks kõik süü, võta meid armulikult vastu, me toome oma huulte vilja!  Assur ei päästa meid, me ei taha sõita hobuste seljas ja me ei ütle enam oma kätetööle: „Meie jumal!”, sest sinu juures leiab ka vaeslaps halastust.”  

Mina parandan nende taganemise, ma armastan neid oma heast tahtest, mu viha pöördub nendelt ära.  Ma olen Iisraelile nagu kaste: tema õitseb nagu lilleke ja juurdub otsekui Liibanon. Tema võsud levivad, tal on otse õlipuu kaunidus ja Liibanoni lõhn. Nad pöörduvad tagasi, elavad minu varju all, kasvatavad vilja ja õitsevad nagu viinapuu. Ta on kuulus nagu Liibanoni vein.  Efraim, mis on sul veel tegemist ebajumalatega? Mina võtan kuulda ja juhin teda. Mina olen nagu haljendav küpress: minult tuleb sinu vili. Hoosea 14:2–9

Kaks ja pool sajandit tagasi kirjutas anglikaani preester John Newton luuletuse, millega illustreerida üht oma jutlust. Paljude edetabelite järgi on sellest saanud kõige populaarsem kristlik laul maailmas. Selles võttis autor kokku oma elu kogemuse, olles „kadunud“ kunagise orjalaeva kaptenina ja „leitud“ Jumala riigi sulasena. Eesti keeles on selle laulu pealkiri „Oo arm, võrratu“. Selles on sõnad „kord olin kadunud, nüüd leitud jällegi“.

Eeloleval pühapäeval ja nädalal on meil võimalus mõtiskleda teemal „Kadunud ja jälle leitud“. Kui enamasti saavad meie tähelepanu sõnad „kadunud“ ja „leitud“, siis ei tasu jätta tähelepanuta ka sõna „jälle“. Sellest võiks välja lugeda, et kaduma saamine ja üles leidmine ei pruugi olla ühekordsed tegevused.

Pastor John Vernon McGee pani pool sajandit tagasi aluse viie aasta pikkusele raadioprogrammile „Piibel kaanest kaaneni“, mida on tänaseks tõlgitud ja kohandatud enam kui sajas keeles, sh tänu Pereraadiole ja õpetaja Aare Kimmelile ka eesti keeles.

Pastor McGee on kirjutanud: „Võta tükk paberit ja kirjuta sellele oma nimi. Pane see paber oma nimega Piibli vahele. See on nüüd igalt poolt Piiblist ümbritsetud. Kuhu paned Piibli, sinna saab ka sinu nimi. Sama on ka meiega, kui oleme Kristuses. Kuhu läheb Kristus, seal oleme ka meie. Kristus on taevas ja meie ka Temas. Sealsamas. Jumal näeb meid läbi Kristuse. Lunastatud, patuta, Tema armsa lapsena.“ Paberileht võib aga raamatu vahelt ka välja kukkuda ja ära kaduda, nii et seda peab jälle otsima ja leidma.

Kadunute ja leitute teema avamiseks kasutame sel aastal prohvet Hoosea raamatut ja eriti selle viimast peatükki. Hoosea nimi tähendab eesti keeles „pääste“ või „päästja“ või „tema päästab“. Prohvet Hoosea sõnumiks on ühest küljest üleskutse meeleparandusele ning teisest küljest Issanda armastus ja halastus oma rahva vastu. Prohvet kutsub rahvast üles sõnadega: „Pöördu, Iisrael, Issanda, oma Jumala juurde … öelge temale: „Anna andeks kõik süü, võta meid armulikult vastu, me toome oma huulte vilja!““ (Ho 14:2a–3b)

Prohvet Hoosea ajal ja rahval on palju sarnasusi meie kaasajaga. Kuigi prohvet Hoosea elas ja kuulutas ca 2700 aastat tagasi, on inimkonna sotsiaalne, moraalne ja ühiskondlik pale ka tänapäeval väga sarnane Hoosea ajaga. Inimeste majanduslik olukord on paranenud, kuid vaimulik olukord on halvenenud. Jätkuvalt eemaldutakse ainsast tõelisest ja elavast Jumalast ning kummardatakse ebajumalaid.

Prohveti kuulutus ja sõnum on keskendunud tõsiasjale, et rahvas on rikkunud lepingu Jumalaga. Rahva truudusetust Jumala vastu kujutab näitlikult prohvet Hoosea abielu truudusetu naisega. Jumal annab prohvetile ülesande oma armukese juurde läinud naine tagasi osta. Sellega annab Issand edasi sõnumi, et nii kavatseb ta ka oma truuduseta rahva päästa ja endale lunastada.

Jutluse mõtete aluseks olevas kirjakohas näeme kõnelemas kolme osapoolt. Esiteks kuuleme prohvetit kutsumas rahvast meeleparandusele (Ho 14:2–3). Teiseks kuuleme rahvast kinnitamas, et ta ei pea oma kätetööd enam oma jumalaks (Ho 14:4). Ja kolmandaks, suurema osa tekstist hõlmab Jumala rikkalik tõotus pattu kahetsenud rahvale (Ho 14:5–9).

Issand ütleb siin kokku seitse korda, millega ta oma meelt parandanud rahvast õnnistab. Ta ütleb sealhulgas: „Mina parandan nende taganemise, ma armastan neid oma heast tahtest, mu viha pöördub nendelt ära.“ (Ho 14:5)

Nendes tõotustes võime ette kujutada armastavat isa kallistamas isakotta tagasi pöörduvat kadunud poega Luuka evangeeliumis. Jeesus ütleb seal armastava isa suu läbi: „… olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!“ (Lk 15:23b–24a)

Nõnda on Jumal rõõmustanud ka Sinu ja minu üle, meie (jälle) leidmise hetkel. Nõnda rõõmustab ta iga inimese üle, kes oli kadunud ja on jälle leitud.

Kaduma saamine on omane inimesele, ülesleidmine on omane Jumalale. Tema leiab inimese ja aitab inimesel ennast leida, nagu ta annab teada prohvet Jeremija läbi: „… ja ma lasen teil mind leida, ütleb Issand“ (Jr 29:14a).

Kadunud inimese jaoks on kadunud Jumal. Kuid kui Issand on lasknud tal ennast leida, mõistab ta, et kadunud oli ikka inimene ise. Ja leitud ei ole siis mitte Jumal, vaid otsija. Sest Issand ise on tulnud meid otsima ja leidma tema enda sõna järgi (Lk 19:10): „Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.“ Aamen.   

Urmas Karileet

Käsmu, Haljala ja Narva koguduse õpetaja