Meenutus kui rahu garant

Karjata kepiga oma rahvast, oma pärisosa lambaid, kes elavad omapäi metsas keset viljakat maad! Käigu nad karjas Baasanis ja Gileadis nagu muistseil päevil! Otsekui sinu Egiptusemaalt lahkumise päevil näitan ma neile imetegusid. Paganad näevad ja häbenevad, hoolimata kogu oma vägevusest. Nad panevad käe suu peale, neil jäävad kõrvad kurdiks. Nad lakuvad põrmu nagu madu, maa roomajate sarnaselt. Nad tulevad värisedes välja oma linnustest, lähenevad vabisedes Issandale, meie Jumalale: nad kardavad sind. Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu, kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse. Sina osutad Jaakobile truudust, Aabrahamile armu, nõnda nagu sa meie vanemaile oled vandega tõotanud muistseil päevil.

Miika 7:14–20

Kogu Miika raamat on üles ehitatud vastuoludele – esmalt näitab Miika rahva üleastumisi ja Jumala viha ning seejärel Jumala halastust. Nii on see esimeses kolmes peatükis, millele vastandub neljas, mida on pealkirjastatud kui Jumala suur rahuriik.

Miika raamatu 5. peatükki loetakse ühena advendiaja lugemise kaanonist – ka siin on näha kahetisus, ühelt poolt juba sellepärast, et sellest Vana Testamendi raamatust on pärit Rahuvürsti sünni kuulutus, mis tähendab uue, kristliku aja saabumist. Teiselt poolt on selles sünnis endas vastuolu – uus kuningas ei tule mitte pealinnast, vaid provintsist.

Seejärel kuues peatükk – Issandal on riid oma rahvaga, mille järel rahvas laostub (7:1–7). Raamatu lõpus edastab Miika siiski lootuse: raamatu viimased salmid (7:14–20) räägivad Jumala halastusest. Nii nagu see oli vanadel headel aegadel.

„14 Karjata kepiga oma rahvast, oma pärisosa lambaid, kes elavad omapäi metsas keset viljakat maad! Käigu nad karjas Baasanis ja Gileadis nagu muistseil päevil!

15 Otsekui sinu Egiptusemaalt lahkumise päevil näitan ma neile imetegusid.

16 Paganad näevad ja häbenevad, hoolimata kogu oma vägevusest. Nad panevad käe suu peale, neil jäävad kõrvad kurdiks.

17 Nad lakuvad põrmu nagu madu, maa roomajate sarnaselt. Nad tulevad värisedes välja oma linnustest, lähenevad vabisedes Issandale, meie Jumalale: nad kardavad sind.

18 Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu,

19 kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse.

20 Sina osutad Jaakobile truudust, Aabrahamile armu, nõnda nagu sa meie vanemaile oled vandega tõotanud muistseil päevil.“

Kausaalne järgnevus Miika raamatus pole tegelikult midagi uut – juba kümme käsku põhinevad lihtsal põhimõttel: kui sa õigesti käitud, siis Jumal halastab!

2. Moosese raamat 20:5–6: “… sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad!”

Paha lugu on muidugi sellega, et püha viha võib tabada ka õigeid, ja vastupidi – koos õigetega pääseb ilmselt ka mingi hulk teisi.  

Tegelikult räägib Miika siin oma ettekuulutuses nagu üks tubli hingehoidja – ta teeb nn meenutustööd ehk biograafiatööd. See meetod on tänapäeval kasutusel nii töös vanemaealiste inimestega kui ka näiteks muuseumides, kus mälestuste abil luuakse positiivseid seoseid oskustega teatud situatsioonis toimetulekuks.

Meenutustöö aitab kätteõpitud oskuste juurde tagasi pöörduda, siia juurde kuuluvad ka emotsionaalsed oskused. Eesmärgiks on isiksuse säilimine ning vastupidavuse suurendamine.

14. salmis räägib Miika endistest (headest) aegadest. Baasan oli viljakas mäestikuala Geneetsareti järve piirkonnas, Gilead omakorda viljakas maapiirkond Jordani idakaldal. Mõlemad on siin sümboolse tähendusega ning tähistavad lopsakat, ülevoolavat ja vähemalt teatud perioodil muretut elu.

Sama salm algab aga varjatud küsimusega, miks on lambad metsas (!), samal ajal kui ümberringi on viljakat maad? Vastus saab olla vaid üks – metsas on kindlam. Sest mis kasu on viljakast maast, kui see on ohustatud?

Inimestena oleme kogenud ning näeme elu vastuokslikkust. Mis kasu on sellest, kui elu sotsialismi päikese all on odav ja lihtne, aga pereisa on pagenduses, sest on teisitimõtleja? Või hoopis teistsugune näide – mis kasu on sellest, kui sul on uhke kodu, kuid selle kõige ülevalpidamiseks rühid vahetpidamata tööd teha, hing paelaga kaelas?

Või hoopis: mis kasu on tõotatud maast, kui selle elanikud ise selle hävitavad? Mi 7:13: „Aga maa tehakse lagedaks ta elanike pärast, nende tegude vilja pärast.“  See, mis praegu Pühal Maal toimub, oleks nagu otse Miika raamatust maha kirjutatud – „Vaga on kadunud maalt ja õiget ei ole inimeste seas; kõik varitsevad verd, püüavad üksteist võrguga“ (Mi 7:2).

Kui vaadata uudiseid aktuaalsetest sõjakolletest maailmas, tekibki tunne, et hullem kui Jumala viha on hoopis inimese viha, sest selles puudub halastus. Teistele tehakse ära mitte kasvatuslikel eesmärkidel, vaid puhtalt enese huvide rahuldamiseks.

Miika raamatu essents on paradoksaalsel moel rahusoov ning rahu võimalikkuse demonstreerimine. See ei paista küll kohe välja rohkete apokalüptiliste stsenaariumide taustal, kuid nagu merelainetena naasevad teksti halastuse-sekventsid. Ikka ja jälle halastab Jumal meie peale, nagu ütleb salm 19: „Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse.“

Meri uhub vana maailma minema, ja nagu kord (vanadel headel aegadel?) Noa laevaga uus algus sai tehtud, nii on Jumala halastus ja meie uus algus alati võimalikud. Tingimuseks on muidugi see, et tekiks kollektiivne soov ennast ja oma koduümbrust parandada.

Meenutustöö eesmärgiks peaks siin olema meie kollektiivse mälu sellele tasandile viimine, et meile meenuksid paradiisiaia rohelised aasad ning Loomingus valitsev tasakaal.

Kristel Neitsov-Mauer

EELK vaimulik Saksamaal