Meie külv ja lõikus

Aga see on nii: kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti. Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat. Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis, nagu on kirjutatud: «Ta on jaganud, andnud vaestele, tema õigus kestab igavesti.» Tema, kes annab seemne külvajale, annab ka leiva toiduseks, teeb rohkeks teie külvi ja kasvatab teie õiguse vilja. Te saate kõigiti rikkaks igasuguse siira headuse poolest, mis meie läbi valmistab tänu Jumalale.
2Kr 9:6–11

Lõikustänupüha on väga vanadest aegadest peale olnud suur ja tähtis püha. Lõikusest sõltus otseselt elu ja heaolu jätkumine, aga saak ei sõltunud ainult inimeste tööst – külvist ja harimisest. Tunnetati sõltuvust Jumalast ja loodusest. Ikaldusaastad tähendasid tõsist näljahäda, rohke lõikuse puhul aga oli rõõm suur, sest tulevik oli vähemalt toidulaua poolest kindlustatud. Psalmist, kes on väga eriliselt saanud tunda Issanda headust, tunnistab Ps 4:8: «Sa oled andnud mu südamesse suurema rõõmu, kui oli neil rohke vilja ja värske veinisaagi ajal.» Js 9:2 räägitakse rahvast, kelle Issand teeb rohkeks ja kellele ta valmistab suure rõõmu, «otsekui lõikusajal ollakse rõõmsad, otsekui saaki jagades hõisatakse». Rõõmu põhjuseks on eriline laps, kelle sündi seal ennustatakse ning kelle valitsus toob suure ja otsatu rahu. Need väljendid näitavad lõikusaja rõõmu suurima inimliku rõõmuna, mille aga rõõm Jumala päästetööst ületab.
Meile on lõikustänupüha pidamine ja lõikuse üle rõõmustamine võõram, sest me ei ela enam agraarühiskonnas ega tunneta oma sõltuvust loodusest nii selgelt. Lõikusaeg ei ole enam eriline aeg aastas. Suur osa rahvastikust elab linnades, kus on hoopis teine elustiil. Teeme tööd ja saame palka, mille eest valime kaupluste rikkalikust valikust meelepärase «lõikuse». Võime osta isegi kõikvõimalikke puuvilju igal aastaajal. Küsimuseks ei ole see, kas toitu on, vaid milline toit on odavam, parem ja kvaliteetsem. Tõsi küll, vahel tuleb ette ka ebameeldivaid üllatusi. Näiteks tatraga, mis hiljuti poodides otsa sai. Ja muidugi on väga ebameeldivaks üllatuseks masu. See näitab, et ka ärimaailmas ei tarvitsegi külvamisele ehk investeerimisele alati järgneda rikkalik lõikus ehk kasum.
Tänane kirjakoht suunab meid lõikustänupühal eriliselt mõtlema ühest küljest Jumala heldusele ja rikkusele, teisest küljest aga sellele, kuidas me seda kasutame ja edasi jagame ehk majandame. Oleme kristlastena palju kuulnud Jumala armust, mis on tasuta. See võib kergesti muuta muretuks ja panna arvama, et meist ei sõltu midagi – elu läheb ikka nii, nagu ühiskond või Jumal kujundab ja suunab. Nii mõeldes võib unustada oma osa Jumala lastena – selle, mida ja kuidas meie külvame ja lõikame.
Paulus tuletab meile meelde lihtsat aabitsatõde, et lõikus ei tule automaatselt, vaid sõltub külvist. Nii on elus üldse, kaasa arvatud Jumala riigis. Jumal annab seemne. Kui inimene seda kasutab, siis teeb Jumal külvi rohkeks ja kasvatab seda. Aga Jumal ei tee rohkeks seda külvi, mis on jäänud külvamata.
Põllumees otsustab kõigepealt, mida ta üldse oma põllule külvab. Meie otsustame, mida oma eluga peale hakkame, kuidas seda kasutame ja milliseks selle kujundame. Kas kasutame Jumala antud seemet või midagi muud? Äkki peame Jumala seemet ja nõuandeid liiga vanamoodsaks ja aegunuks? Millele pühendame oma aja ja energia? Seegi on ju külvamine.
Muidugi on elus väga palju tegureid ja asjaolusid, mis meist ei sõltu, aga kõige negatiivse ja positiivse hulgast on meil ju võimalik valida. Näiteks seda, kas läheme ülekohtu ja kõlvatusega kaasa või seisame sellele vastu. Me ei saa valida, kuidas teised meid kohtlevad, küll aga seda, kuidas sellele reageerime. See kujundab ka lõikust ehk tulemusi.
Paulus räägib konkreetselt annetamisest abivajajate toetamiseks. Seda nimetab ta külvamiseks, tänapäevaselt öeldes – investeerimiseks. See võib mõjuda üsna üllatavalt. Annetamine ei ole Jumalast võõrdunud inimesele loomuomane. Looduslikus olelusvõitluses on tähtis saada ja konkurentidest üle olla. Loomulik inimene on valmis andma sel juhul, kui see kasulik on. Omakasu on tähtsam kui teiste kasu.
Jumal on ise helde andja ja õpetab seda oma lastelegi. Jeesuski on öelnud: «Andke, ja teile antakse – hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe, sest selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse teile tagasi.» Samuti on Jeesus öelnud: «Õndsam on anda kui võtta» (Ap 20:35). Siin on meil ilmselt, mida õppida. Tasub ehk proovida saada rikkaks viisil, nagu Jumal õpetab ja kus masu ei ähvarda.

Aare Kimmel,
Randvere koguduse hooldajaõpetaja