Meil kõigil on võimalus

Jeesus küsib: „Aga mis teie arvate? Inimesel oli kaks poega ja ta astus esimese juurde, öeldes: „Poeg, mine täna tööle viinamäele!“ Kuid too kostis: „Ei taha!“, ent hiljem ta kahetses ja läks. Siis astus isa teise juurde, öeldes sedasama, ent too vastas: „Küll ma lähen, isand!“, kuid ei läinud. Kumb neist tegi isa tahtmist?“ Ülempreestrid ja rahvavanemad ütlesid: „Esimene.“ Jeesus ütles neile: „Tõesti, ma ütlen teile, tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki! Sest kui Johannes tuli teie juurde õiguse teed näitama, siis te ei uskunud teda, kuid tölnerid ja hoorad uskusid. Teie nägite seda ja ometi ei kahetsenud hiljemgi, et teda uskuda.“ (Mt 21:28–32)
Jeesus toob meie silmade ette elus üpris sagedase olukorra, mis on meil kõikidel juhtunud. Algul tõotame suure suuga, et täidame vägagi pisikese lubaduse, aga pärast unustame selle ära või meil tulevad vahele muud tegemised ja kohustused ning see lubadus ehk ülesanne läheb meelest ja jääbki täitmata. Samuti nagu inimese teisel pojal Jeesuse jutustatud loos. Selle juures ei ole mingit pahatahtlikkust, vaid me lihtsalt unustame oma ülesanded või midagi meie arvates tähtsamat tõrjub selle kõrvale. Kuigi, mis saab olla olulisemat kord antud lubadusest, isegi kui see on vaid „Jah, ma teen“?
Oluline pole selle juures, kas tegu on lubamisega nii-öelda muuseas või hoopis piduliku tõotuse andmisega, sest Jumala juures maksab iga väiksemgi sõna, nii nagu Jeesus teisal ütleb: „Iga teie ’jah’ olgu ’jah’ ja iga ’ei’ olgu ’ei’, aga mis üle selle, see on kurjast.“ Inimese esimesele pojale tuli aga meelde isa soov, ta kahetses oma keeldumist ja läks ning täitis oma kohustuse, see tähendab isa poolt antud ülesande. Me võime muidugi öelda, et tal tekkis nüüd vaba aeg, kuigi Jeesuse-aegses agraarühiskonnas niisugust asja nagu vaba aeg ei olnud, alati olid mingid tööd, tegemised või ülesanded. Pojal pidi tekkima tahtmine täita isa soovi ehk piibellikus keelepruugis tekkis meeleparandus ja ta tegi isa tahtmist ning oli valmis täitma ükskõik millist tema soovi.
Jeesus ütleb sellele loole toetudes ülem-
preestritele ja rahvavanematele, st tollases ühiskonnas kõige enam austatud inimestele: „Tõesti, ma ütlen teile, tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki!“ Sellega ei eita Jeesus üldtunnustatud moraali silmis kõlvatute võimalust Jumala riiki või tõe ja õiguse juurde pääseda, kuid ta ütleb selgelt, et moraalsus inimeste silmis ning õigesti käitumine on küll hea, isegi väga hea, aga ebapiisav. Vajalik on Jumala usaldamine ning tema sõnast lähtumine kogu oma elus, seega mitte meie tõlgendusest või arvamusest lähtudes, vaid kogu Jumala sõna tõsiselt võttes.
Meil on täna suhteliselt hiljuti toimunud rahva ja riigi iseseisvuse taastamise aastapäev. Eks iseseisvuse taastamise ja omariikluse taaskehtestamise juures oli ja on praegugi nii neid, kes võtavad seda vastu kui Jumala kingitust, milles me ise oleme meie hooleks antud ülesandeid kes hästi, kes halvasti täitnud, kui ka neid, kes on iseseisvuse vastu võtnud otsekui iseenesestmõistetava antuse, mille juures mängivad rolli ainult meie eneste, st inimlikud teod. Nii nagu Jeesuse räägitud loos saab töö viinamäel tehtud, kuigi seda teeb vaid üks poegadest. Ega siis Jeesus ilmaasjata ütle: „Tõesti, ma ütlen teile, tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki!“
See ei tähenda, nagu oleks Jumala riik suletud neile, kes praegu ei oska või ei suuda Jumala tahtmise järgi talitada, vaid kaotavad need, kes kõiges tahavad esikohal olla, sest Jeesus ütleb selgelt, et „inimeste silmis kõlvatud saavad enne teid Jumala riiki“. See ei tähenda mitte seda, et me peaksime teadlikult taotlema kõlvatuks olemist, vaid seda, et me ei tohi hukka mõista meist nõrgemaid või kõlvatumaid, vaid peame aitama neid, et nad oleksid Jumala silmis paremad ja pääseksid koos meiega Jumala riiki. Jumala sõna juhib eranditult meid kõiki õiguse teedele, uskuma teda ja parandama meelt, sõltumata sellest kui head või halvad me ka praegu oleme. Meil kõigil on võimalus. Aamen.

Peeter Kaldur

Jõhvi koguduse õpetaja