Meist endist sõltub meie igavikuline saatus

Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. Ja meri andis tagasi oma surnud ning surm ja surmavald andsid tagasi oma surnud ning igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi. Ja surm ja surmavald visati tulejärve. See on teine surm – tulejärv. Keda iganes ei leitud olevat eluraamatusse kirjutatud, see visati tulejärve! Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam.
Ilm 20:11–21:1
Kirikuaasta lõpus pühitseme igavikupühapäeva. Meie kirikukalender nimetab seda ka Kuningas Kristuse pühaks. Veel üks põlvkond tagasi pühitsesime sellel pühapäeval surnutemälestuspüha. Paljud inimesed tulid siis mälestama oma armsaid lahkunuid ning käisid oma kallite kalmudel süütamas küünlaid. Nüüd on kalmistul käimise raskuspunkt kandunud sügisperioodil hingedepäevale, hakates mõnevõrra juba sarnanema jõuluõhtuga. Mõlemal päeval liigub inimesi kalmistul hommikust õhtutundideni välja. Ilmselt on selles muutuses oma mõju Põhjamaadel, eriti Soomel.
Kalmistul käies mõtleme oma armsatele ja lähedastele, keda meie keskel enam ei ole, kelle Jumal on ära kutsunud ajast igavikku. Me ei ole neid unustanud ja nad lähevad meile korda. Oleme tänulikud kõige selle hea eest, mida nemad oma elupäevades võisid jagada meile ja teistele lähedastele ning oma kaasteekäijatele. Soovime, et meie lähedased võiksid puhata Jumala rahus Issanda taastulemise päevani. Mõtleme inimese ajalikkusele. Seda tunnet süvendab ka kuhtuv loodus, mis valmistub talviseks puhkeperioodiks.
Meid ei jäta puudutamata igavikulised küsimused, kuid nende puhul on tihti rohkem küsimusi kui vastuseid. Kirikuaasta lõpus käsitletavad tekstid püüavad meil aidata leida vastuseid meid vaevavatele küsimustele. Inimesed, kellega me kokku puutume, usuvad üldjuhul hauatagusesse ellu, hinge surematusse. Ajakirjandusest võime lugeda üleskutseid mitte ainult meenutada ja mälestada esivanemaid ja nende hingi, vaid neile taas ka head ja paremat lauale asetada, nii nagu seda ka mõned inimpõlved tagasi tehti. Mõnele on hakanud imponeerima mõte hinge taassünnist siia ilma kelleski teises inimeses.
Piibli tekstid juhatavad meid aga väga tõsiste asjade juurde. Evangeeliumis räägib Kristus sellest, et rahvaste kohtus asetatakse ühed tema paremale ja teised tema pahemale käele. Ühed pärivad õndsuse ja teiste osaks saab hukatus. Olenevalt sellest, mis ta tegi või tegemata jättis.
Jutluse kirjakoht viib meid Ilmutusraamatu juurde, mis on täis sümboleid ja pildikeelt, mida pole lihtne mõista ning mis võimaldab mitmeid tõlgendusi. Seetõttu võib Ilmutusraamat esialgu paista ka liiga keerukas ja mõistetamatu, kuid sellesse süvenedes leiame sealt kinnitust, julgustust ja lohutust. Meile räägitakse siin viimsest kohtust, kus kõik seisavad Kristuse kohtujärje ees ning eluraamat avati. „Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi“ (Ilm 20:12).
Meie siinse elu tegudest ning meie tegematajätmistest sõltub meie igavikuline saatus. Kristuse langetatud otsust pole võimalik edasi kaevata.
Ka kuri saab kord oma teenitud palga. Siin ilmas tuleb Jumala lastel taluda mõnigi kord maailma pilget ja vaenu. Nii oli see apostel Johannese päevil, kui ta Kristuselt ilmutuse sai. Vaen kristlaste vastu Rooma riigis oli siis tõusnud väga kõrgele. Mõnedki ei pidanud katsumustele vastu ning loobusid oma usust. Paljud olid surnud märtritena. Võis tekkida küsimus, kellel on rohkem võimu, kas keisril või Kristusel.
Ilmutusraamat ei jäta kahtlust, metsaline saab oma teenitud palga, kurat visatakse tule- ja väävlijärve. Ning Kristus saab mõistma õiglast kohut. Eluliselt oluline on jääda kindlaks ja ustavaks Kristusele ja tema kutsele.
Kui palju erineb meie olukord Johannese päevil toimunust? Omal mandril me ei kohta (veel) sellist brutaalset kristlaste tagakiusamist, nagu oli apostel Johannese päevil. Kuid hingevaenlane ei maga. Kristuse taastulemine on küll lähedal, kuid kurat pole veel kinni seotud ja tulejärve heidetud. Tänapäeval püütakse Jumala lapsi eksitada maailma poolt ilusate sõnade, mõistete ja tähendustega. Libastumise oht on väga suur. See võib toimuda nõnda, et me ise ei märka ega pane tähelegi. Jumala sõna lahterdamine ja sorteerimine oma inimliku arusaamise kohaselt ei kanna head vilja. Pigem peame paluma Jumala Püha Vaimu abi ja juhatust, et me püsiksime Tema sõna kindlal alusel. Püüelgem Jumala armu abiga, et meie nimed võiksid kirjas olla eluraamatus ning saaksime kord näha uut taevast ja uut maad.

 

 

 

 

Tõnu Linnasmäe,
Ambla koguduse õpetaja