Miks sa nimetad mind heaks?

Armas lehelugeja, armsad õed-vennad Kristuses!

Tarkuse omandamisega on paljuski nõnda, et alles
hiljem jõuab tõeline uba pärale. Mäletan, kuidas Evald Saag vastas kord
küsimusele, milline peaks olema vaimulik, pildiga sõjaväeelust. Ta rääkis alati
nii, nagu oleks ta olnud üks loo peategelasi. «Vaimulik peaks olema nagu
ohvitser,» ja lisas, et on olemas kahesuguseid ohvitsere. Et kord
alamohvitseride koolitusel õpetati neid käsitlema kuulipildujat, õpetust
jagasid Rootsi ja Vene (punaväe?) ohvitser. Rootsi mehel olid läikivad
nahksaapad ja valged kindad, ta oli väga puhas ja korralik ning hoidus
poripritsmete eest ja seletas kaugelt. Vene mees, kel olid kõrgemad pagunid,
võttis sineli seljast, heitis kõhuli mudasse ja näitas, kuidas laskmine
tõepoolest käib. Ja kui Jeesus läks teele, jooksis keegi tema juurde ja
küsis temalt ta ette põlvili heites: «Hea Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma
päriksin igavese elu?» Jeesus aga ütles talle: «Miks sa nimetad mind heaks? Ei
ole hea keegi muu kui üks – Jumal.»

Mk 10:17–18

Armas lehelugeja, armsad õed-vennad Kristuses!

Tarkuse omandamisega on paljuski nõnda, et alles hiljem
jõuab tõeline uba pärale. Mäletan, kuidas Evald Saag vastas kord küsimusele,
milline peaks olema vaimulik, pildiga sõjaväeelust. Ta rääkis alati nii, nagu
oleks ta olnud üks loo peategelasi. «Vaimulik peaks olema nagu ohvitser,» ja
lisas, et on olemas kahesuguseid ohvitsere. Et kord alamohvitseride koolitusel
õpetati neid käsitlema kuulipildujat, õpetust jagasid Rootsi ja Vene (punaväe?)
ohvitser. Rootsi mehel olid läikivad nahksaapad ja valged kindad, ta oli väga
puhas ja korralik ning hoidus poripritsmete eest ja seletas kaugelt. Vene mees,
kel olid kõrgemad pagunid, võttis sineli seljast, heitis kõhuli mudasse ja
näitas, kuidas laskmine tõepoolest käib.

Mind jäi häirima see, et paljudes lugudes poleks Evald Saag
saanud justkui ise kohal olla – ja ometi rääkis ta: «Kui ma siis,» või «kui
me.» Hiljem taipasin, et see on jutuvestja ja õpetamise meisterlikkus, kus pole
üldse tähtis isik ise ega aeg, vaid et selle pildiga juhitakse mind kuhugi.
Tihti jäin kõhklema, kas Evald vanadusest ehk pole jutulõnga käest kaotanud ja
küsisin kärsituses vahele ja püüdsin suunda näidata – pea alati tuli ta
mitmetunnise ringiga sujuvalt loo alguse ja küsimuse juurde tagasi, lõimides
üksteise külge lugusid kõiksugu aladelt ja ajast.

Tänases loos tuleb noor mees joostes Jeesuse juurde, põlvitab
ja tahab vastust väga olulisele küsimusele, kuidas pärida igavest elu? Mees
põlvitab, mis peaks tähendama: õnnista mind! Kas laste õnnistamise lugu või
miski muu oli teda nõnda puudutanud, et ta tuleb siiralt, ilma salaplaanita.
Jeesus on talle midagi senitundmatut, imetlusväärset: «Hea õpetaja!» Jeesus
avabki talle ukse («Koputage, siis teile avatakse…»): Tule edasi, võta kingad
jalast, vaata ringi, tunne end nagu kodus! Õnnistan ka, kuid enne pane oma
koorem maha.

Kas mees annab endale aru, kellega ta räägib? Kas ta näeb
nii sügavale kui vaja: «Miks sa mind heaks nimetad? Ei ole kedagi muud head kui
üks – Jumal. Noor mees võis olla lähedal tunnistusele, mis on evangeeliumide
triumf Tooma suust: Mu Issand ja mu Jumal! Vahe on ainult selles, et Toomas oli
käinud Jeesusega nelja aasta kestel kord täis õhinat, kord sügavat kahtlust,
kord üles Jeruusalemma poole, kus loodeti messia ilmumist ja uue Iisraeli
väljakuulutamist, siis jälle pagemist jälitajate käest ning lootuste hääbumist
saada häid ministrikohti. Kuni kõige käest kadumiseni, ka õpetaja ja senise
teejuhi. Jeesus tunneb «armastust ta vastu» öeldes: ainult üks asi on sul
puudu. Vana Testamendi Ülemlaulus öeldakse: armastus on tugev nagu surm. Mees
kangestubki.

Seda on ühekorraga liiga palju. Lugu lõpeb siin ja noor mees
läheb lava taha. Seal ta elu jätkub, me ei tea, kuidas, samamoodi kui
Laatsarus, samamoodi kui paljud ja paljud, kes Jeesusega kokku puutusid,
hämmastusid, jahmusid, kangestusid. Mitte ainult tollal, vaid ka täna pärast
esimest sööstu, pärast kuulsaid 1990ndaid.

Rambivalgusesse on alati tuline rutt saada. See on sisse
kootud initsiatsiooniaega, teismelise ikka, mis mõnikord võib kesta aastaid.
Leeri, laulatuse, ametisseseadmise «jah» peaks olema selleks väljenduseks,
millega öeldakse lahti lapsepõlvest, vabastatakse vanemad eestkostest, saadakse
ise teelkäijaks seal, kus Jeesus ütleb: «Mina olen tee.» Koputamine, palumine
ja otsimine on oluline, kuid ka sisseminek õhtusöömaajale ja väljaminemine –
maailma äärteni. Jumalaga kohtumine on oluline küll ja kirgastav, kuid «kes
armastab Jumalat, see armastagu ka oma venda».

Selleni tahabki Jeesus juhtida. Mitte hea õpetajani, kelle
jalge ees on aulised kohad küll ja kaklust väärt, vaid heast õpetajast mööda –
Jumalani, ja siis Jumala tagant kirgastamismäelt alla kõigi vähemate vendade
juurde: «Armasta Issandat oma Jumalat …, ja ligimest, sest ta on nagu sina!»
( Evald Saag rõhutas alati sellist tõlget.) Nii lihtne see ongi esimese hooga
paberil ja mõtetes: TA ON NAGU SINA! Aamen.

Tauno Kibur,

Juuru koguduse õpetaja