Millest räägivad Piibli käsikirjade värskeimad leiud

Käesoleva aasta märtsis jõudis maailma avalikkuse ette teade, et ühest Surnumere lähedal asuvast koopast on leitud Piibli käsikirjade fragmente. Seda kajastas lühida uudisena pealkirjaga „Surnumere kallastelt leiti uusi piibli käsikirja osi“ ka Eesti Rahvusringhääling. Esmapilgul tundub olevat tegemist eimillestki tehtud suure käraga, sest väikeste käsikirjatükikeste pealt saab aimu kokku vaid neljast piiblisalmist. Aga tegelikult kõnelevad ainuüksi need neli salmi rohkemast kui sellest, et 2. sajandil pKr loeti Piiblit ja peideti käsikirju, rääkimata veel paljust muust. 

Teadlased ei ole uurimistulemuste teadusliku avaldamiseni veel jõudnud ja informatsiooni tuleb seni koguda vaid laiema lugejaskonnaga meediaväljaannete nagu National Geographic või BBC News või mõne blogi veergudelt. Aga sellegipoolest on võimalik midagi juba järeldada. 

Esiteks rääkisid Iisraeli Muististe Ameti esindajad seoses käsikirjaleiuga röövkaevamistest ja mustast turust. Arheoloogiliste mälestistega kauplemine maailma mustal turul on saanud Lähis-Ida poliitiliste ja sõjaliste konfliktide tõttu hoogu juurde. Röövkaevamisi pole ilmselt kunagi tehtud sellises mahus ja vahenditega nagu viimase paarikümne aasta jooksul. Suhtlusvõrgustike areng ning rikkuse kasv globaliseeruvas maailmas on protsessile kaasa aidanud. 

Röövimise oht kummitab ka Iisraeli territooriumil asuvaid potentsiaalseid leiukohti. Käsikirjafragmentide leidmise uudistest selgus, et need leiti juba tükk aega tagasi ning tegelikult on kõrbekaljude koopaid Surnumere läheduses kammitud süstemaatiliselt läbi juba alates 2017. aastast. Nii on püütud ennetada röövretki. 

Must turg on suur probleem kahel põhjusel. Kohe kui arheoloogiline leid eemaldatakse leiukohast, ilma kohta detailselt kaardistamata, kaotab ta väärtuse. Leid ise võib olla uhke ja oluline, aga kui pole kinnitust tema arheoloogilise konteksti kohta, ei saa olla sada protsenti kindel ka eseme eheduses. Lisaks on kadunud info näiteks selle kohta, millisest ajalisest kihistusest on leid pärit või mis teda täpsemalt ümbritses. Teine musta turu probleem on, et seal liigub palju võltsinguid. Viimaste paljastamine muutub tehnilise täiuse tõttu aina vaevalisemaks. Aga näiteks piiblitekstidega seoses põhjustab see omakorda palju väärinfot.

Käsikirjatükkide leidmine räägib, teiseks, muidugi lootusest ja õigupoolest kinnitab tõsiasja, et kusagil on veel Piibli käsikirju ja nende tükke. Viimaseid leitakse jätkuvalt ju ka vanadest arhiivraamatukogudest, koodeksite kaante materjalist jm. Kõrbeleiud on kõige uhkemad, sest kuiv ja stabiilne kliima suudab säilitada orgaanilisi esemeid väga kaua. 

Kahe tuhande aasta vanused käsikirjatükid leiti nn Õuduste koopast (Cave of Horrors) Nahal Heveri vadi ehk oja lähedalt. Koobast tunti juba 1960. aastate algusest, sest siit oli leitud 130. aastate Bar Kohba ülestõusu osalejate säilmed. Põhjalikum uurimine ja varingute lahtikaevamine paljastas veel ühe lapse mumifitseerunud säilmed lausa 6000 aasta tagusest ajast ning praktiliselt terviklikult säilinud punutud korvi 10 500 aasta tagusest ajast. 

Kolmandaks käsikirjatükid ise. Nendel on tekst kahe piibliraamatu neljast salmist: Sakarja 8:16–17 ja Nahum 1:5–6. Kuna samast koopast oli juba 60 aastat tagasi leitud ühe kaheteistkümne väikse prohveti käsikirja fragmendid, siis arvatakse, et ka uued fragmendid on sama käsikirja küljest. Viimast tuntakse tähistuse 8HevXIIgr all. 

Neli salmi iseenesest ei tarvitse ju midagi pakkuda, aga siiski – põnevaks teeb leiu see, et käsikiri on kreekakeelne ega kajasta üks ühele meile tuntud kreekakeelse Vana Testamendi ehk Septuaginta paljude käsikirjavariantide teksti. See kinnitab tõsiasja, et meie ajaarvamise esimestel sajanditel kujunenud judaism oli mitmekesine, osa sellest kreekakeelne, ning et tõlgete ja käsikirjadega töötati pidevalt edasi. 

Edinburghi ülikooli professor Timothy H. Lim arvab The Logos Academic Blogis, et leitud fragmendid osutavad meie ajaarvamise 1. ja 2. sajandi tendentsile disainida paar sajandit varem tehtud kreeka tõlget lähedasemaks Vana Testamendi heebrea tekstile. Viimati nimetatu on meile tuttav keskaegsetest masoreetsetest käsikirjadest, millest tehakse ka enamik tänapäeva piiblitõlkeid ja mille tekstikuju oli ilmselt 2. sajandiks põhimõtteliselt välja kujunenud. Sellist arusaamist toetab tõik, et Jumala nime Jahve kirjutatakse kreeka teksti sees paleo- ehk vanade heebrea tähtedega. 

Piibli tekst elab ja muutub. Käsikirjade uurimine käib suure hooga aina edasi. Teadlaste töö tulemusi kogu maailmas tuleb jälgida samamoodi, nagu jälgitakse kõige uuemaid uuringutulemusi koroonapandeemia vallas. 

Urmas Nõmmik, 

Vana Testamendi ja semitistika professor