Mitte ainult leivast

Jeesus ütles juutidele: «Mina olen eluleib. Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid. See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks. Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.» Sellest tõusis juutide keskel suur tüli. Nad küsisid: «Kuidas saab tema anda meile süüa oma liha?» Jeesus ütles neile: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval.»
Jh 6:48–54

Laetare-pühapäev on käes. Laetare – rõõmustage! Keset paastuaega. Peaks olema keset talve, aga ei ole. Keset lumikellukeste helinat mõtleme hetke leiva peale. Taevase leiva peale. Ja miks mitte ka maise leiva peale.
Ükskord aastaid tagasi olin nõukogude ajal Lõuna-Eestis. Mind sõidutati ringi vaatama kõike, mida näha oli. Nii ilusat loodust kui ka mitte nii ilusaid kolhoose ja muud. Oli ka üks paremaid aegu näinud maapood, mis teele sattus. Autojuht tegi ettepaneku minna vaatama, mida poes võidakse pakkuda. Kui seal üldse midagi on. Oli ikka. Vähemalt leiba oli päris palju.
Autojuht võttis hästi palju leiba ja maksis väga vähe, peaaegu mitte midagi. Avaldasin imestust, et milleks nii palju leiba. Kas nad muud ei söögi? Vastus oli selge: anname lehmadele. Leib oli odavam kui jõusööt, mida niikuinii ei saanud. Värske, lõhnav leib visati pagasiruumi, kus polnud näha, et siin hiljaaegu koristatud oleks.
Mind on lapsest saadik õpetatud, et leib on püha, seepärast tundus kogu see asi vale olevat. Et leivaga niiviisi ümber käiakse. Iga vanaema oleks pahandanud, ema samuti. Kui leivatükk kukkus põrandale, pidi seda sümboolselt suudlema, enne kui see lauale tagasi pandi. Jumala andidega ei tohi valesti käituda.
Meenub pilt ühest Lõuna-Euroopa kirikust. Pühakoda oli täis mitmesuguseid asju. Koristustalgud olid pidamata, üldmulje oli väga tolmune. Aga ka tolmunud kuld on ikkagi kuld. Mõni kohalik põlvitas ja luges palveid, roosipärg käes. Altaril oli monstrants armulaualeivaga. Monstrants püüdis päikese käes tolmuseid välke lüüa ja armulaualeib – oblaat – oli selgelt näha. Keegi turistidest astus ligemale, et seda vaadata. Kohe ütles üks põlvitajatest uudistajale tigeda häälega: «Minge siit minema, te seisate meie ja Jee­suse vahel! Tahame olla Jeesuse lähedal.» Turist oli hämmastunud näoga. Et seisangi Jeesuse ees … ja läks veidi ehmunult minema.
Pilt lasteaiast. Lapsed mängisid. Uksekell helises. Väljas seisev kerjus sirutas käe. Õde andis talle ukse kõrval olevast korvist võileivapaki. Raha ei antud, sest seda ei olnud. Aga leib oli see, mida igaüks iga päev vajas. Kerjus tänas kummardades. Elu sai jätkuda.
See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks. Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti. Sellest leivast on täna juttu.
Kuidas me suhtume leivasse? Üldse?
Vanasti oli kombeks, et viidi leivapäts külakostiks, leib oli linasesse riidesse mähitud. Nagu Jeesuslaps Petlemmas ükskord. Ja selle eest tänati! Kas meie täname leiva eest?
Paastuaeg kulgeb ettevaatlike sammudega. Külm tuul puhub väljas. Mõni surnud lill meenutab seda, mis ükskord oli. Tänaseks ainult riismed alles. Rand näeb külm välja. Mere terashall pale on samuti külm. Kõik paistab ootavat midagi. Et tuleks see miski ja ärataks kõik ellu oma püha suudlusega. Keset kõike trotsib kibuvits oma okastega seda, mis on külm ja allakiskuv. Ja me teame, et ühel hetkel juhtub ime. Okste rägastik ärkab ellu. Lehed hakkavad kasvama ja ühel hommikul on esimene roos õitsema puhkenud. Õrn ja ettevaatlik õis, lõhna on isegi tunda, kui lähemale kummarduda. Ja keegi ei mõtle okaste peale – sest tuli midagi muud ja tegi kõik uueks.
Neljas paastuaja pühapäev. Vanasti rooside püha. Algne liturgiline värv oli roosapunane.
Tahab meile meelde tuletada: vaata edasi, ime juhtub! Kui mitte varem, siis kolmandal päeval vähemalt. Ootame seda päeva. Ta tuleb!

Aina kasvatab okaskrooni
me maast meile kibuvits,
valu peidetud
roosasse tooni,
okkaid varjamas lehepits.

Oh heleda ilu haprust!
Siiski oleme kõrvu ja koos.
Sa õpeta meile vaprust,
tahtapuu, meie ainumas roos!
(Ellen Niit, «Kibuvits»)

 

 

 

 

Mårten Andersson,
Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja, Soome kiriku Ahvenamaa praost