Mitte jääda kinni tegude külge

Mt 25:31–46
Katoliku preester, mulla ja rabi seisid koos tee ääres plakatiga „Lõpp on lähedal! Peatuge, kuni pole hilja!“. „Jätke meid rahule oma ajupesuga, usufanaatikud!“ karjus neile mööduva auto juht ja lisas kiirust. Masin kadus kurvi taha ja oli kuulda vette kukkuva auto plärtsatust. Seepeale küsis üks vaimulikest teistelt: „Mis te arvate, äkki kirjutaks sildile lihtsalt SILD ON KATKI?“

Oleme jõudnud igavikupühapäevani. Selles sümboolses ajahetkes asetatakse meie ette peegel, millest vastu vaatav kujutis annab võimaluse uurida, milline on meie senine panus Jumala loodud maailmas. Tõenäoliselt on kristlased sarnase peegli ees ikka aeg-ajalt seisnud. Tekst aga ei räägi ainult kristlastest. Jeesuse mõte haarab kogu inimkonda, iga inimese sobitumist Jumala loomendisse, kus kõigil on oma koht ja vastutus. Nii on meilgi täna võimalus arutleda enda elu üle käesoleva piibliteksti peegli kaasabil.

Esmapilgul võib jääda mulje, nagu uurimise all oleksid meie teod. Nimetab ju Jeesus tegusid, mida ühed justkui oleks teinud ja teised mitte. Pildi sõnum satub aga uude valgusesse, kui selgub, et otsuse kuuljad on kuuldust segaduses. Õigetega sarnaselt tuleb ka hukatusse määratuile otsus üllatusena. Nemad ei ole märganud oma tegevuses puudujääke ja protesteerivad pettunult. Samuti pole teised teadlikud oma tegude erilisusest, mille tasuna neid õigete hulka arvatakse.

Esitatud tegude loetelus torkab silma, et selles kirjeldatakse viisi, kuidas me suhtume ümbritsevasse ja teistesse inimestesse. Jeesus ei ütle, et õiged oleksid alati õigesti toiminud või hukatusse määratud poleks kunagi ühtegi head tegu teinud. Pealegi, nad ise arvavad pigem, et on elanud õigesti.

Otsuse juures saab määravaks tegude sisu loov hoiak, mitte väline vorm, kui palju ja kui suuri heategusid on kellelgi ette näidata. Jeesus annab paljudes oma lugudes võimaluse järele mõelda, kas meie eluhoiakus on armastavat hoolitsust ümbruse suhtes või tegeleme enesekeskselt omaenda eesmärkidega.

Igavikupühapäeva ja viimse kohtuga seostub paljudele sõna „patt“. Sõna kardetakse, sest selle ümber on toimunud nii segadusse ajavat kui hirmutavat. Kaldun arvama, et me sageli ei tea, mida see sõna tähendab, kuna tihti keskendume ekslikult üksnes tegudele ning kogeme abitust ja läbikukkumist. Inimene on ikka püüelnud parema poole, aga siiski kogenud ebaõnnestumist ja puudulikkust. Sellest abituse kogemusest pärineb ka hirm sõna „patt“ ees.

Kui räägime hoiakust, siis on rõhk teatud mõtlemise suunal ja tunnetatud mõistmisel. Armastav hoolimine sisaldab ka seda, et me teisi ei hirmuta ega jäta segadusse. Kui räägime patust, siis peame selle sisu avama, muidu satub inimene hirmu alla, mis lämmatab hea ja loova alge.

Kui mõistame, et sisu loob vormi, siis saame aru, et hoiakud kujundavad tegusid ja teod hakkavad tasahilju vormuma meie hoiakute järgi. Kui alustame tegudest, on eksimine garanteeritud ja me ei pruugigi saada aru, millal eksime. Jeesuse aja inimene oli vana seaduse inimene, kes uskus, et õiged teod on Jumala heakskiidu jaoks tähtsad. Seepärast üllatuvad ka Jeesuse esitatud pildis otsuse kuuljad, kuna pole teadnud, et kohut mõistetakse hoiakute üle.

Tundub, et selles pole ajaga palju muutunud. Kuigi 2000 aastat on see lugu meid õpetada püüdnud, jääme ikka kinni tegude külge, muretsedes endi pärast ja kritiseerides teisi. Märkamata, et seegi on juba vastupidine Jeesuse esitatud hoiakule armastavast hoolimisest; andes kellegi valikuile ja mõnele käitumisepisoodile hinnangu tausta tundmata või täiusepüüdele alla jäädes hävitame ennast halastamatu enesekriitikaga. Kumbki lähenemine ei aita meid hoolivale armastusele ligemale ega kasvata meid Jumala loomisime avastamise poole, vaid tühistab selle väärtust. Paraku ei suuna lugu meid ka sügavamale patutunnetusele.

Jeesuse jutustatud lugudest võime märgata, et Jumal ei kõmista taevast hävitavaid hinnanguid, vaid püüab anda kõigile võimaluse muuta oma hoiakuid – see aitaks kaasa hoolitsevas armastuses rõõmu loovatele valikutele. Meile kristlastena on siin ka küsimus, kuidas me edastame Kristuse vahendatud kaitsvaid ja toetavaid sõnumeid. Kas meie sõnumid on mõistetavad ja ka päriselt aitavad?

Jumala poolt kristlaste kätte usaldatu, eriti rõõmusõnumi vahendamine tähendab erilist vastutust. Kuidas vahendada seda elu päästvat teadmist nii, et see oleks arusaadav ja vastuvõetav väga erinevatele „vähematele vendadele“? Meie hooliv hoiak tähendaks lugupidamist ja tähelepanelikkust, kus püüame aru saada, kuidas teisi tähenduslikult kõnetada. Küsimus on, kas meie sõnum ka tegelikult aitab või saadab hoopis neid, keda me enda arvates aidata ja kaitsta tahame, purunenud sillalt alla veevoogudesse.
Aamen.

Naatan Haamer

Tartu Ülikooli-Jaani koguduse abiõpetaja