Mõeldes väsimisele

Js 50:4–10
Minu möödunud talve üheks meeldejäävamaks tegevuseks oli osavõtt kõigist kuuest EMT Estoloppeti suusamaratonist. Nende hulgas oli erineva raskusastmega sõite. Haanja on kogu aeg raske oma pidevate tõusudega, mõnel korral muutis värske sulalumi muidu suhteliselt kerge raja kannatuste teeks. Mulle meenub, kuidas raskematel maratonidel liikusid pikad kolonnid väsinud kaasteelistega, kes kõik finiši poole rühkisid, ja kõigi nägudel peegeldus valdavalt kannatus.
Õnneks on kestvusspordi aladel kannatusega selline lugu, et need saavad päris kähku läbi, tee peal saab ennast turgutada erinevate vahenditega, mida tänased spordikauplused külluslikult pakuvad, ja finišisse jõudes on meel tegelikult rõõmus, sest kannatused said ületatud ja see pakub rahulolu. Hoopis isemoodi väsimine saadab meid aga väljaspool terviseradu.
Igapäevaelu pakub kõigile erinevas mõõdus vaeva, olgu siis tööl, koolis või kodus. Rühime kõik koos mingit teed mööda, võib-olla isegi selget ettekujutust omamata sellest, kuhu tuleme ja kuhu läheme, ning siis pole imestada, et päästvat finišit ei paista kuskilt. Alati ei leia ka oma «boksipeatust», kus turgutust saaks.
Meie igapäevaelus ei ole imettegevaid vahendeid sugugi lihtne leida. Nii võtab väsimus võimust peaaegu igal pool, kiiresti saabub seegi avastus, et vaimne väsimine on kordades halvem kehalisest väsimusest. Vahel tuleb vaimseid koormaid kanda mitte kolm või viis tundi (sinna vahele jääb enam-vähem korraliku maratoni kestus), vaid aastaid.
Meil ei ole iga päev aega põhjalikult järele mõelda selle üle, kuidas oma koormaga hakkama peame saama. Ilmselt väsitaks ka pidev mõtlemine stiilis «Mul on raske, mida ma nüüd küll tegema peaks». Võib-olla sellepärast elamegi väga palju oma ajast nii, nagu oleksime robotid, kelle kogu eksistentsi mõte on mingisuguse programmi täitmine.
Samas on igale inimesele vahel väga vaja neid hetki, kus endale mõelda saab. Paastuaeg peaks oma algupärase mõtte järgi olema enda sisse vaatamise aeg. Pikema endasse süüvimise tulemusena on lootust leida uusi sisemisi ressursse, et oma eluga paremini toime tulla. Vahel leiame julguse suuremaid muudatusi ette võtta.
Ma pean väga oluliseks seda, et me käime oma eluteed alati koos teiste inimestega – on need siis pereliikmed, klassi- või töökaaslased; vahel võib teekaaslaseks sattuda päris võõras inimene. Ei ole vaja kaugele vaadata, et märgata teisi, kes on oma eluga ilmselt samas seisus. Tänavapildis paistab nii sageli silma inimeste väsimus ja tüdimus, kui aga märkame mõnda rõõmsat ilmet, mõtleme, et see inimene on välismaalt siia sattunud. Seal pidi elu üldse palju toredam olema.
Oma rõõme ja saavutusi on meeldiv teistega jagada, aga oma muresid me tavaliselt nii väga jagada ei taha. Igaühel on võimalus ja väljakutse olla leidlik, et märgata abivajajat enda kõrval ja talle oma abikäsi ulatada. Ma rõhutaks just sõna «väljakutse», sest abistamine ei ole iga kord niisama lihtne, eriti kui seda abi ise pakkuma minna. Igaüks ei taha alati, et keegi talle appi tuleks, üritatakse ise hakkama saada. Mis seal salata, ise hakkama saamine on elus väga vajalik.
Vahel on nii, et tahaks hädas olevat inimest kuidagi aidata, aga ei oskagi seda teha. Eks juhtub sedagi, et tahtsime küll head, aga välja tuli nagu alati… Siis võib päris kiiresti tekkida tunne, et igaüks vaadaku ise, kuidas hakkama saab, ja mina vaatan, kuidas mina oma asjadega toime tulen. Nüüd võiks veel takka kiita: aga niimoodi ju elu käibki. 
Kas see peaks olema suhtumine, mida valguse laps kannab? Valguse laps, nii nagu Jee­sus teda nimetab, peaks ju kandma valgust edasi, mitte sunniviisiliselt ega kohusetundest, vaid oma loomulikul viisil. Ei saa unustada, et ka meie vajame vahel teiste abi, superkangelasi võib käia kinos vaatamas.
Valguse kandmiseks oleme me kõik ju tegelikult kutsutud. Igaühe võimaluseks on vastata väsinule – mismoodi, kus ja kelle vahel see toimub, ei tea kunagi ette. Kui me oma jõudu mööda endas olevat valgust jagame ja valguse tegusid teeme, võime olla kindlad, et need teod ei lähe tühja – mis siis, et me ei saa tulemust sageli oma silmaga näha.
Kui me paastume ükskõik mil viisil, siis me sätime oma elumaja asju korda, ja see on hea ning vajalik. Kui me seda ei tee, siis mingil ajal võime avastada, et oleme ära kustunud ja meist ei ole enam mingeid valgusekandjaid. Ühel hetkel võiks paastumine hakata rohkem vilja kandma, sest kes ainult paastuma jääb, teeb head vaid iseendale. Meie aga oleme kutsutud selleks, et head teha ka teistele.

Silvester Jürjo,
kaitseväe kaplan