Moodne lugu

Siis ütles Issand: «Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked. Seepärast ma lähen alla ja vaatan, kas minuni jõudnud kisa kohaselt on nad teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!» Ja mehed pöördusid sealt ära ja läksid Soodomasse, aga Aabraham jäi veel seisma Issanda ette. Ja Aabraham astus ligi ning ütles: «Kas tahad tõesti hävitada õige koos õelaga? Vahest on linnas viiskümmend õiget? Kas tahad siis need hävitada ega taha paigale andeks anda nende viiekümne õige pärast, kes seal on? Jäägu sinust kaugele see tegu, et tapad õige koos õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see sinu poolt tegemata! Kas kogu maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?» Ja Issand ütles: «Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale.» Aga Aabraham kostis ning ütles: «Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida, kuigi olen põrm ja tuhk. Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?» Ja tema vastas: «Ma ei hävita, kui leian sealt nelikümmend viis.»
1Ms 18:20–28

Ütlus «soodom ja komorra» on eestlaste kõnepruugis kasutatav ka nende poolt, kes ei tea selle piibellikku algupära. Seda kasutatakse märkimaks segaseid olukordi, mis näivad kontrollimatud. Sellele mõeldes olen mõnikord huviga jälginud, kuidas kirikud või kristlased vaidlevad ja harv ei ole juhus, kus üks pooltest esineb jumalana või tema vaieldamatu eeskõnelejana. Antakse mõista, et tõde ja Piibel on ühel poolel ning seetõttu pole põhjust edasi vaielda.
Sellisele autoriteedile ei saa ega tohigi vastu vaielda. Samas näeme, et Jumala kaitsjad teevad mõnes teises olukorras mööndusi, millest kaaskristlastel on raske aru saada. Küllap me kõik käitume mingis situatsioonis sellisel viisil: me tingime nii Jumala kui ka üksteise ja iseendaga. Ja tänane kirjasõna annaks selleks ju lausa teretulnud eeskuju: Aabraham tingib Jumalaga ning Jumal teebki inimestele mööndusi. Miks siis mitte meile?
Kirjakohale eelnevad salmid annavad aimu Jumala kavatsusest Aabrahami suhtes: ta ei taha, et ustav sulane peaks õppima Soodoma ja Gomorra kogemuste kaudu. Sest Aabraham tunnistab, et ta ei ole Jumalaga võrdne, aga tal on usk õiglasesse Jumalasse: «Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks» (Rm 4:3). Paraku tema usust ei piisa tulevaste põlvede õiguseks Jumala ees. Ja seetõttu on meile oluline, et Soodoma ja Gomorra lugu küll algab, aga ei lõpe Vana Testamendiga. Jumal saatis oma väljavalitu, Jeesuse Kristuse, kes muutis kõigi inimeste võimalusi ning õigust Jumala ees. Ja Jeesus ütleb apostlitele nendest, kes kuulutust taevariigi lähedusest vastu ei võta: «Tõesti, ma ütlen teile: Soodoma- ja Gomorramaal on kohtupäeval hõlpsam põli kui sellel linnal» (Mt 10:15). Siin ei kõnele enam inimlikule tingimisele allutatav jumal, vaid Jumal Jeesus, kes õpetas «nagu see, kellel on meelevald».
Tänase pühapäeva teema kirikuaastas on soosinguajad. Kui küsida mõttes mõnelt tänapäeva kristlaselt soosinguaja Eestis, kas Jumal ka praegu proovib ristiinimese usku, siis esimene vastuküsimus oleks: millist usku? Ei ole enam enesestmõistetavat ühte usku ning Jumalat. Küllap on meile seetõttu ka tänapäeval vajalik dialoog Jumalaga, kuid kahekõne ei ole tingimine kahe võrdse partneri vahel. Inimene jääb ikka kaotajaks, sest ta ei suuda kontrollida elu ega sedagi, kes on tema vastas «tingimislaua» taga. Ja seetõttu kordub inimesega Fausti lugu. Loomulikult oleks meil mõnus ja mugav, kui inimese partneriks oleks kõike salliv ja armastav Jumal. Tema saab aru meie valikutest ja raskustest ning on mõistev meie allajäämiste suhtes. Kes ei tahaks sellist autoriteetset ja vägevat tuge?
Miks on oluline, et me ei tingiks, vaid oleksime vabad? Sest Jumalaga tingimine ja vabadus ei käi kokku. Me asume tingides Jumala kohale ning võtame Jumalalt selle, mis ainsana temale peaks kuuluma. Jeesus ütleb, et kui Poeg teeb vabaks, siis ollakse tõeliselt vabad. Ja apostel lisab: «Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!» (Gl 5:1) Kui vaba inimene tingib oma pärisosa üle, siis tunnistab ta sellega, et ei ole saanud osa kõigest, mida Isa talle Jeesuse kaudu on pakkunud. Seepärast kirjutab apostel: «Ta [Jumal] muutis tuhaks Soodoma ja Gomorra linnad, mõistes need hukka hävinguks ja pannes hoiatustähiseks tulevastele jumalakartmatutele» (2Pt 2:6). Meile antud soosinguaeg kestab. Aga meile tuletatakse tänasel pühapäeval meelde, et see aeg ei kesta igavesti.
Andku Jumal meile inimeste ja kirikuna armu oma valikutes loobuda tingimisest Jumalaga vabaduse kasuks. Aamen.

 

 

 

 

 
Tiit Pädam,
teoloogiadr, vikaarõpetaja