Mõtle, mida saaksid teistega jagada
/ Autor: Margus Suvi / Rubriik: Jutlus, Pühapäevaks / Number: 9. oktoober 2024 Nr 37 /
Ja kui sa tuled maale, mille Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks ja sa vallutad selle ning elad seal, siis võta maa kõigest uudseviljast, mis sa saad saagiks oma maalt, mille Issand, su Jumal, sulle annab, pane korvi ja mine paika, mille Issand, su Jumal, valib oma nimele eluasemeks! Ja mine preestri juurde, kes neil päevil on ametis, ja ütle temale: „Mina kuulutan täna Issandale, su Jumalale, et ma olen jõudnud sellele maale, mille Issand vandega meie vanemaile oli tõotanud anda meile.” Ja preester võtku su käest korv ning pangu see maha Issanda, su Jumala altari ette! Ja sina tunnista ning ütle Issanda, oma Jumala ees: „Mu isa oli rändav aramealane, kes läks alla Egiptusesse ja elas seal võõrana väheste inimestega. Aga ta sai seal suureks, vägevaks ja arvurikkaks rahvaks. Egiptlased aga kohtlesid meid kurjasti ja rõhusid meid ning panid meile peale raske orjuse. Siis me kisendasime Issanda, oma vanemate Jumala poole, ja Issand kuulis meie häält ning nägi meie viletsust, meie vaeva ja meie häda. Ja Issand viis meid Egiptusest välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega suure hirmu saatel, tunnustähtedega ja imetegudega. Ja ta tõi meid siia paika ning andis meile selle maa, maa, mis piima ja mett voolab. Ja nüüd, vaata, ma toon selle maa uudsevilja, mille sina, Issand, mulle oled andnud.” Ja aseta see Issanda, oma Jumala ette ning kummarda Issanda, oma Jumala ees, ja tunne rõõmu kõigest heast, mida Issand, su Jumal, on andnud sulle ja su perele, sina ja leviit ja võõras, kes on su keskel!
Viies Moosese raamat 26:1–11
Oktoobrikuu teisel pühapäeval tähistame kirikus lõikustänupüha. Ajast aega on see olnud koguduse rõõmsaks pidupäevaks. Juba lapsepõlvest meenuvad mälupildid altari ette toodud korvidest, kandikutest täis sügisande ja kirikuliste elev jutuvada kartulivõtust või aialapilt saadud saagist, purki tehtud hoidistest. Meenuvad kantslikõned ja palved Looja kiituseks ka kordadest, kui saak kesine ja talvevarust puudus, ning kutse loota kõiges ikka Jumala abile.
Lõikustänupüha kandev mõte ongi, et me tänulikult vaatame elus kogetud ja ajalikult saadud andidelt nende Andjale, kuna meile antud elu ja elamise and ei sõltu üksnes meie tahtest, vaid on Jumala kingitus ja arm. Tundub, et seda iidsetest aegadest teada eluhoiakut me tänapäeva linnastunud eluviisiga tehnoloogiaajastul enam endise selgusega ei taju.
Ostame oma leiva ja toiduvarud kaubanduskeskustest ning poeriiulitel olev toidukaup ja toiduainete hulk ei sõltu enam viljasaagi õnnestumisest või ikaldusest. Põud looduses ja kriis põllumajanduses jääb väheste põllupidajate mureks. Oleme teadlikud selle valdkonna uudistest, kuid meie elukorraldust see enam ei mõjuta. Toidukaup küll kallineb poeletil, kuid ei kao kuhugi ja küllap tuleme Jumala abil toime ka elukallidusega.
Olles harjunud tänase tarbimisühiskonna loodud kindlustundega, tunduvad meie rahva möödunud sajanditel üle elatud näljaaja katsumused ajakauged ja lausa võõrad, kui kõrvutada praeguse noorpõlve tegemised ja taotlused paari eelneva põlvkonna noorusajale esitatud kohustusega teha kolhoosis normipäevi, hoida tööst saadud leivaga hinge sees. Nii on ka põlvkondade vahetumisega kahanenud mõneski kirikus kaunis tava koguda altari ette sügisviljade väljapanek ning kogeda pidupäevale kohast rõõmu lõikusandidest ja saagist. Tänada lõikusandide andjat, kõige elava loojat ja hoidjat Issandat.
Nüüdisajaga kaasnevad ühiskondlikud ja sotsiaalsed muutused kujundavad varem maalähedase ja kindla elukorraldusega inimese katkenud juurtega usaldamatuks ümberhulkujaks. Kaugenemine loodusest, kogukonnast ja kirikus käimise tavast süvendab mõttetut tühjustunnet. Pidev inforohke ja kiireloomuline elutempo väheste hingetõmbehetkedega ei taasta sisemist rahu ning viib elurõõmu kõigest heast, mis loodud ja meie ümber on.
Lõikustänupühal kõlav kutse juhatab seda kuuljaid enda heaks tegutsema väärikalt ja praktilisel viisil. Väljendama tänu Jumalale kingiks saadud elu ja andide eest – see on anda kogu kasutamiseks saadud eluannist tagasi osa Jumalat esikohal hoidvale kogukonnale, kirikule. On see liikmeannetus koguduse heaks, pühapäeva pühitsemine kogudusega kirikus ja osavõtt koguduseelust ning hooliv teenimine kogukonna inimeste heaks.
Kui mõistame, et vanas Iisraelis uudsevilja ohverdamine seostub lõikustänupüha sama tähendusega, võib Moosese raamatus esitatud korraldus toetada meid vaimuliku juhatusega elada tähendusrikkamat elu. Uudseviljaanni toomist võiks tõlgendada selliselt: „Ja kui sa tuled maale, mille Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks ja sa vallutad selle ning elad seal, siis võta maa kõigest uudseviljast, mis sa saad saagiks oma maalt, mille Issand, su Jumal, sulle annab, pane korvi ja mine paika, mille Issand, su Jumal, valib oma nimele eluasemeks!“ (5Ms 26:1–2)
Kui sa jõuad arusaamisele endast ja tead, kes sa oled ja mis sul täna on ning mida oled tegemas … ja kui veel ei teagi, kuid oled iseendaga kohtunud, tahad endas selgusele jõuda, endaga tegeleda, avastada tähendus oma elule – siis mõtle läbi, mida saaksid endas olevast heast vähese osagi teistega või kogukonnaga jagada. Seda ei pea olema palju, oluline on, et see on ja teeb teistele head. Sinu pühendumine pühitseb sinu anni!
Hakka seda, mida võid teha, või teenimist ellu viima. „Ja mine preestri juurde“, räägi oma valmidusest vaimulikuga, „Ja preester võtku … ja sina tunnista ning ütle Issanda, oma Jumala ees“, palvetage koos see tegemise või toetamise soov Jumala kätte. Rändamist ja Egiptuse raskest orjusest päästmise ning tõotatud maale jõudmise kirjeldust saaksime mõista Jumala lunastusena läbi Kristuse, mis tähendab, et võtan selle enda ellu ning leian pidetu ja juurteta elule mõtte ning Jumalalt antud tähenduse. Tunne rõõmu oma teekonnast, ka kogetud konarustest, ning looda selle õnnestumisele.
Lõpetuseks „tunne rõõmu kõigest heast, mida Issand, su Jumal, on andnud sulle ja su perele, sina ja leviit ja võõras, kes on su keskel!“ Tänuga tee kummardus Issandale kõige hea ja saadud andide eest, mis oled kogenud. Tänu Jumalale on tegu.
Margus Suvi
Valga koguduse õpetaja