Nad olid noored ja tahtsid elada, sellepärast lahkusid

Kas sõnad «põgenik» ja «pagulane» iseloomustavad neid, kes 70 aastat tagasi Eestist lahkusid?

Või peaksime 1944. a septembris Nõukogude okupatsiooni eest kodumaalt lahkuma sunnitud inimeste minekust kõneldes kasutama sõna «väljaränne», nagu tänapäeva ajaloolased seda teevad? Või «ümberasumine»? Või jääma siiski sõna «põgenemine» juurde?
20. septembril peeti Okupatsioonide Muuseumis pärimusajaloo päeva, kus diasporaakogukondade esindajad said jagada oma mälestusi. Oli üritustest tihe nädalalõpp, kus erineval moel ja erinevais paigus kõneldi, kuidas kodumaalt lahkuti, milline oli põgenemisteekond ja kuidas võõrsil toime tuldi.

Eestlaste diasporaa
Konverentsi peakorraldaja muuseumi kõrval oli alles eelmisel aastal asutatud MTÜ Eesti Diasporaa Akadeemia (EDA), mille juhatusse kuuluvad noored diasporaauurijad Aivar Jürgenson, Sander Jürisson ja Maarja Merivoo-Parro.
Diasporaaga seonduval on ühiskonnas lai kõlapind. EDA on võtnud endale ülesandeks hõlbustada väljaspool Eestit elavate eestlaste ajaloo ja kultuuripärandi uurimist, publitseerimist ning jagamist. «Hinnanguliselt viiendik eesti keele kõnelejatest elab väljaspool Eestit. Näeme enda missioonina teemat erinevatest aspektidest lähtuvalt avada, ühiskonnas toimuvale diskussioonile kaasa aidata,» ütleb Sander Jürisson.
Läbi isikliku kogemuse edasi antud lugu on tõesem kui ajaloolaste kirjutatud lugu. Kümmekond eestlast astusid konverentsil üles oma looga. Kui nad ka kõnepulti ei astunud, olid nad oma kohalolekuga elavad tunnistajad sellest, kui hajali on eestlased.
Konverentsi nimetati küll hajala pärimusajaloo päevaks ja ühe korraldaja sõnul on «hajala» sõna pärit 1920.–1930. aastatest. Kas ei oleks aga õigem kasutada sõna «hajali»: üksteisest kaugel, eemal v kaugele, eemale, laiali (www.eki.ee )?

Teekonna keerukus
Kõnelejad olid valdavalt toonased lapsed, kes lahkusid koos emaga. Nagu õde-venda Thomas Vaga ja Dagmar Pöntiskoski, õed Liivi Jõe ja Ilvi Jõe-Cannon, Indrik Linask. Prof Kalev Ehin tegi aga põgenikuteekonna läbi koos isaga, Rein Abel 18aastase noormehena lahkus lennuväe abiteenistusest. Prof Ain Haasi (külalisprofessor ka Tartu ülikoolis) vanemate lahkumine pole aga tavapärane sõja jalust põgenemine. Tema vanemad põgenesid teismelistena Eestist üle Läänemere Rootsi 1947. aastal.
Paarkümmend aastat tagasi Eestisse naasnud Juta Ristsoo kuulub aga nn pagu-laste põlvkonda, sest sündis Saksamaal põgenikelaagris. New Yorgis elanud ja ajakirjanikuna töötanud Juta Ristsoo meenutas oma lapsepõlve linnaosas, kus elas ka palju juute. Paljud neist olid üle elanud Hitleri laagrid. «Koolis ütlesid mitmed klassikaaslased mulle, et su vanemad peavad olema natsid, kui nad sõja ajal Saksamaale põgenesid.»
New Yorgis elasid lapsed nädala sees ameeriklastena ja nädalavahetustel eestlastena koos keele, kultuuri ja eestluse hoidmisega. Lastele õpetati, et «kord tuleb veel iseseisvus tagasi, sest Kalevipoeg ju tõstab mõõga». Juta Ristsoo praegune elukoht Kolga-Jaani vallas Lalsi külas (Vello Salo sünniküla) on temale kahekümnes.
Rein Abel avaldas mõistmatust, kuidas põgenikud Saksamaal liikudes üldse nii hirmsasse sõjakoldesse kui Sudeedimaa (Loode-Tšehhi) jõudsid, ning ütles, et endise skaudina jälgis ta oma teekonnal Põhjatähte ning ajakirjast Bild väljarebitud lehte, kus oli 1945. a pärast Jalta kohtumist ära toodud skeem Saksamaa jagamisest.
Kogu koleduse kõrval juhtus ka palju lõbusaid asju põgenikelaagris. Thomas Vaga ütles, et tagantjärele on hea arutleda selle üle, mida valesti tehti ja miks kõik põgenikud n-ö õiget teed ei valinud. «Põgenemise aeg on täis pinget ja inimesed mõtlevad ainult edasiminekule, enda elushoidmisele.»

Talletatud kirjasõnasse ja pilti
Ühe pagulase elu piltides on jõudnud raamatuna uustrükini. Endel Kõksi pildid ja Arnold Sepa hoolikalt ülestähendatud tekst raamatus «Mis teha – siin ta on» (esmatrükk 1947) annab tõetruu ja veidi iroonilise pildi ühe väljamõeldud keskmise pagulase Märt Muraka elust. Raamatu uustrüki toimetas ja tõlkis inglise keelde Ilvi Jõe-Cannon.
Pagulaste teekonna ja elu mõistmiseks, ümberasumisest ning poliitilisest olukorrast II maailmasõja ajal ja järel on Maarja Merivoo-Parro ja Sander Jürisson kirjutanud uustrükile saatesõna, kus nad ütlevad: «Neid, kes õhurünnakute ning tarbekaupade puuduse all ägavale Saksamaale pageda soovinuks, leidus esialgu vähe, ometi tuli see tee paljudel ette võtta, kuna Rootsi ja Soome põgenemine oli komplitseeritud. Saksamaale siirduti eelkõige saksa vägesid evakueerivatel laevadel, kuid paljud sisemaa elanikud püüdsid Preisimaale jõuda ka raudteed, autosid ning hobuvankreid, kohati jalgrattaid kasutades.»
Okupatsioonide Muuseum on Eric Soovere fotode põhjal kokku pannud fotofilmi «Põgenemine». Seda sai vaadata. Üks esimesi pilte selles fotofilmis on Räpina kihelkonnas Kõnnu külas asunud talust lahkumine, kus saatjaiks on mahajäänud vend, ema ja isa. Fotomaterjali ettekande illustreerimiseks oli ka Kalev Ehinil nii põgenikuteelt kui sellest ajast, mil ta 1985. aastal tuli Põlvasse vaatama neid paiku, mida koolipoisina mäletas.

Eluoluline kirjavahetus
Arutleti lahkumise põhjuste üle. Igaühel on olnud oma teekond ja mälestus sellest. 70 aasta tagust sündmust on nüüd võimalik ajaliselt distantsilt hinnata ja lahkumise põhjusi otsida. Või peaks hoopis lahkumise põhjuste otsimise asemel küsima, miks ei lahkutud Eestist. Paljud ei teadnud, mida teha, ja seda, «kes siis lehma ära lüpsab, kui me kodu maha jätame»; või ei leidnud transporti, millel teekonda alustada.
Valdavalt lapsena või noorena läinud inimesed suutsid konverentsil välja tuua mõned lahkumise põhjused. Hirm oli see, mis inimesed liikuma pani. Nad olid noored ja tahtsid elada. Usk tagasitulekusse oli suur ja kindel ning põgeneti ju rinde eest. Thomas Vaga tõi välja ühe mälestuse, kui ta kuueaastase poisina lahkuval laeval seisis, südamest õhkas ja mõtles, et kahe aasta pärast oleme kodus tagasi. Või jõuludeks – nii ju loodeti.
Eestist lapsena lahkunud Liivi Jõe on samuti tagasi tulnud ja elab Karksis vanavanaisa ehitatud Pisina talus. Tema tutvustas väljavõtteid oma ema ja Eestisse jäänud vanaema kirjavahetusest, kus valdavaks tooniks on traagiline joon. Kõneldakse haigustest ja kahetsetakse, et ei saa tagasi tulla, kuigi Eestis neid oodati.
On ka eluolulist infot. Linnas, kus USAs elati, oli 15 000 elanikku ja 13 erinevat kirikut. Ema oli lisanud justkui irooniliselt, et lätlastel oli kolm (!) kogudust. Eestlaste juurtest kõneldes tegi Liivi Jõe tähelepaneku, et inimene saab oma elukvaliteeti parandada näiteks põlveliigese asendamisel ersatsiga, aga kas on võimalik elada ersatsjuurega? Ilmselt mitte. Eesti on olnud paljudele tagasitulekupaik lahkumispaiga kõrval.
Sirje Semm