Nägija silmad

Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks. Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele, seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama; siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele. Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule. Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust. Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga. Olgu nüüd mina või nemad – nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks.
1Kr 15:1-11

Paulus lõpetab oma ülestõusmise tunnistuse sõnadega: «Aga kõige viimaks näitas ta ka ennast minule kui äbarikule.» Oleme üsna kindlad selles, et Õnnistegija ei ilmutanud ennast Saulile ülestõusmise ja taevaminemise vahelisel ajal, ilmselt ei trehvanud Tarsose mees temaga ka juhuslikult Jeruusalemma tänavatel. Seetõttu sai usinast tooraõpilasest esmalt sama usin jeesuslaste vaenaja. Segaduse tekitajad tuleb kõrvaldada, kui vaja, ka füüsiliselt!
Ometi tunnistab ta nüüd endast kui inimesest, kellele Ülestõusnu on ilmunud ja kes võib tunnistada omaenda kogemustest.
Veelgi enam, tema usukindlus kasutab meelevalda: «Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.» Meie aeg ülistab subjektivismi ning mõistab igasuguse kindluse hukka. Teeme katset. Kui ma kinnitan, et väljaspool kirikut õndsust ei ole (iseenesest sajandite vältel õigeks peetud maksiim!), siis tõuseb hädakisa mitte ainult uskmatute, vaid samavõrd end usklikeks arvavate inimeste seas.
Seda sellepärast, et me ei julge enam milleski kindlad olla. Parema meelega usuksime ka Piibli kohta, et see on vaid ekslike inimeste subjektiivne tõlgendus Jumala tahte kohta. Õnneks arvab Piibel meist paremini kui me ise, tunnistades: «Vennad … evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete.» Ilmselt peame siis tähelepanelikumate ehk usklikumate silmadega hakkama vaatama esmalt oma koguduse peale. Keda me seal näeme? Kas vanu, väsinud, usus nõrku inimesi? Või Jumala äravalitud pühasid, Kristuse aulise ülestõusmise tunnistajaid? Vastus sõltub meie usust, ei enamast.
Ei anna süüd veeretada «kaasaja» kraesse, et oleme õnnetuseks sattunud elama ajal, kus ka usklikes on usku nii pisut. Jutustan lohutuseks loo, loodetavasti mõnelegi tuttava, ajast, mil Venemaal valitses sõjakas ateism. Tookord oli kombeks mõnikord korraldada usklikega nn näidiskohtumisi. Küsib siis seltsimees ateist (kelleks muide oli rahvakomissar Lunatšarski) piiskopilt, kas too tõesti arvab, et tänapäeval usub keegi muinasjuttu Kristuse ülestõusmisest. Piiskop pöördub saalisolijate poole, öeldes vaid: «Kristus on üles tõusnud!» Ning rahvas vastab kui kohisev meri: «Tõesti on üles tõusnud!» Loomulikult ei toimunud see eesti keeles ja loomulikult ei nähtud seda piiskoppi enam kunagi elavana. Kristlase relvaks on igal ajal tõde, usuvastaste relvaks terror ja vägivald.
Apostel reageerib osakssaanud ilmutusele mitte just tavaliselt. Tavalise all võiks mõista ju seda, et inimene saab teadlikuks oma äravalitusest, enda erilisusest. Näeme kogudusteski, kuidas inimene, kes arvab end unenägu näinud olevat, nõuab seetõttu teistelt erilist austust ja tunnustust. Paulus loetleb aga kõiki neid, kes juba elava Issanda tunnistajateks on saanud ja lisab nimekirja lõppu enda kui vähima, kui «äbariku».
Võiksime seda kõrvutada apostel Peetruse tunnistusega: Issand, mine minu juurest ära, sest ma olen patune inimene! Pauluski arendab hiljem mõtet edasi: mina pean kahanema ja Issand peab kasvama! Kristlane ei ole täispuhutav kummiloom, ei «vask, mis kumiseb, ega kelluke, mis heliseb», ehk enamlevinud võrdluses «tühja tünni hääl».
Et Issand on surnuist üles tõusnud, täitub kogu loodu juubeldusega. Ei ole hullu sellest, kui meie hääl selles juubeldavas kooris kõige valjemini välja ei kosta. Oluline on see, et oleme selles kooris olemas. Jumala armu ei jagata mõõdu järele, vaid mõõdutult. Võime sellest ammutada lõputult! Aga ühe võiksime sellest ülestõusmispüha tekstist kaasa võtta küll: töö tähtsuse. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus, ütleb eestlane. Tee tööd ja näe vaeva, siis tulevad usu viljad, kirjutab apostel Paulus.
Kiidelgem siis oma töökuse ja vaevanägemisega, tunnistades seda, et meilegi on ilmutatud Ülestõusnu. Oleme näinud ja uskunud. Algul ehk tõesti teiste tunnistuse ja õpetuse läbi, siis aga avanevad meie eneste silmad ja me oleme näinud ja kogenud, et Tema, meie Issand, tõesti on üles tõusnud ja elab. Ning mis saab olla enamat sellest, kui jätta kõrvale kõik muu ja asuda tööle Issanda viinamäele, tegema tööd ja nägema vaeva, et me eesti rahvas saaks kord taeva.
Aamen.
Villu Jürjo,
Narva Aleksandri koguduse õpetaja