Nagu äsjasündinud lapsed…

Pärast seda ilmus Jeesus jüngritele veel Tibeeria järve ääres. Aga ta ilmus nõnda: Siimon Peetrus ja Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ja Naatanael, kes oli Galilea Kaanast, ja Sebedeuse pojad ja veel kaks tema jüngritest olid seal koos. Siimon Peetrus ütles neile: «Ma lähen kalale.» Nad ütlesid talle: «Me tuleme sinuga kaasa.» Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi. Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles siis neile: «Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?» Nad vastasid talle: «Ei ole!» Aga tema ütles neile: «Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!» Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu. Nüüd ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: «See on Issand!» Siimon Peetrus, kuulnud, et see on Issand, võttis kuue ümber, sest ta oli alasti, ja hüppas järve. Aga teised jüngrid tulid paadiga – nad ei olnud ju kaldast kaugemal kui umbes kakssada küünart – ja vedasid noota kaladega. Kui nad nüüd tulid mäele, nägid nad valmis lõket ja selle peal kala ning leiba. Jeesus ütles neile: «Tooge neid kalu, mida te praegu püüdsite.» Siimon Peetrus läks üles ja tõmbas mäele nooda täis suuri kalu, arvult sada viiskümmend kolm. Ja noot ei rebenenud, kuigi neid oli nii palju. Jeesus ütles neile: «Tulge sööma!» Ükski jüngritest ei julgenud temalt küsida: «Kes sa oled?», sest nad teadsid, et ta on Issand. Jeesus tuli ja võttis leiva ja andis neile, ja samuti kala. See oli Jeesusel juba kolmas kord jüngritele ilmuda pärast surnuist ülestõusmist.
Jh 21:1–14

Öine kalasaak oli Tibeeria järve kaluritele väga oluline. Nii võis saagi hommikul turule viia. Seal nad siis püüavad ja Issand käib järve kaldal. Ta on tulnud oma õpilaste, oma laste juurde. Läbi kannatuse ja surma on Ta teises ihus, aga Tema loomus pole muutunud, sest Jumal ei muutu. Tal pole vaja igatseda kogu aeg olla keegi teine, nagu inimestega alatasa juhtub. Jeesus näeb Peetruse ja teiste asjatuid pingutusi ja tühje võrke ning tuleb neile appi.
Öösel juhtub mõndagi inimlapse elus. Paljudele on öö inspireerivaks ja loominguliseks ajaks. Vahel peame minema läbi pimeduse selleks, et midagi olulist endas üles leida. Tihti tuleb oodata esimesi valguskiiri, et uuenenult edasi minna. Vahel aastaid. Kunagi kirjutasin ühe laulu, mis algab sõnadega: «Ööraamatus sõnad kui sõrmed kompavad väsinud kehi…»
Jumala Sõna otsib samuti teed meie juurde. Kord koputades valjusti me südamele, kord leebel moel ennast vaevu tunda andes, kuid alati uut ja põnevat kaasa tuues, kätte näidates.
Jeesus näitab oma lastele kätte õige paiga, kus näkkab. Aga mis tähtsust on enam kaladel, kui Surmavõitja seisab kaldal. Tema pärast on nad kord kõik maha jätnud. Tema pärast on Peetrus pisaraid valanud ja üks nende hulgast saanud äraandjaks. Nüüd hüppab Peetrus paadist vette, et jälle esimesena jõuda Meistrini. Natuke aega tagasi oli ta astunud jüngritest esimesena tühja hauda. Nüüd jõuab ta esimesena Ülestõusnu juurde. Tõepoolest, üllatustel ei tule lõppu. Lapsed suudavad ikka ja jälle imestada ja imetleda. Olgu siis kas esimesi elukogemusi saades või läbi mängumaastike tormates. Lapsed veel taipavad, et elu peaks olema avastusretk.
Elu jooksul kaotame palju oma lapsemeelest. Aga kala tahame püüda. Hästi suuri kalu. Võrgud ja muu varustus läheb aina paremaks, paatidest rääkimata.
Tegelikult ei püüta juba ammu enam kala eeskätt toiduse saamise pärast, vaid selleks, et meelt lahutada, nädala lõpul linnast põgeneda või sõpradega mõnusat juttu veeretada.
Igal juhul tahetakse kogeda midagi meeldivat ja toredat. Jeesuse õpilased olid kalavetel, et hankida endile elatist. Selleks, mis nendega seal juhtus, ei olnud nad kuidagi valmis.
Paljud vajalikud ja olulised kohtumised jõuavad meie juurde kõige ootamatumal moel ja lasevad meil ennast jälle tunda lastena, kel on veel kõik võimalik, kel on veel kõik ees.
153 kala. Täiuslik arv. Kirikuisa Augustinusest peale oleme õpetatud nii mõtlema. Johannest lugedes tuleb vist küll nõustuda, et evangelist midagi erakordselt täiuslikku on siin silmas pidanud. Tolle aja numeroloogia lembust arvestades ei ole siin millegi üle imestada.
Aga tühja neist numbritest. Lapsele sobib ainult absoluutne ja eriline. Jeesuski ei saa siin vähem pakkuda, kui Ta lõkketule ümber nendega koos leiba murrab ja kala ulatab. Siin ei ole küsimus ainult täis kõhus, vaid osaduses. Saladuslikus osaduses, mis lubab Kõigeväelise poole pöörduda sõnadega Meie Isa…
Kirjanik Mihhail Bulgakov on 1935. aastal kirjutanud oma naisele kingitud raamatusse: «Aga kui me armastame teineteist niisamuti nagu praegu, siis elame üle kõik viletsad lõpud ja tõuseme lendu.» Aastanumber ei vaja siin vist küll mingeid kommentaare.
Viletsad lõpud jüngrite jaoks olid lõppenud. Ei, mitte kannatused, vaid just «viletsad lõpud», mis olid sundinud neid endid varjama, kui nende õpetaja nii häbiväärsel viisil hukati. Veelgi rohkem valu ja vaevu põhjustas aga kindlasti kõigi lootuste kokkuvarisemine, see ühelegi seletusele allumatu äärmuslik nõutus toimunu suhtes.
Meister elab. On aeg lendu tõusta. On aeg lahti lasta harjumuspärasest ja jälle minna teele.
«Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal,» hõiskab laulik ja nüüd ei ole see kogemus neile enam üksnes inimsüdamesse istutatud igatsus, vaid selge teadmine ja äratundmine.
Kolmandat korda ilmus Jeesus seal järve ääres, teab Johannes rääkida. Nii nad seal istuvad lõkke ümber. Öö on taandunud ja päevavalgus võtab maad. Ja mitte ainult. Siin on valgus, mis pakub uut maad ja uut taevast, ning selle nimel tasub tõesti inimlapsel oma vanad mänguasjad nurka panna ja hüpata vette… ning minna… ja lennata…
Äsjasündinud lapse jaoks on iga hetk avastuslik ja uus. Üsna pea näevad seda jüngrid oma elus, nagu kõik järgnevad kristlaste põlvkonnad, kes Issanda lauas kokku saavad.

Urmas Nagel,
Räpina koguduse õpetaja