Nõtrusest ja kurjast saame võitu Jumala abiga

1Jh 3:18–24
Sõnad ja teod – need lähevad lahku. Nii on see ikka olnud. Võib-olla oleme mõne jutlustaja puhul mõelnud: küll aga siristab ilusti seal kantslis armastusest ja hoolimisest, aga missugune ta ise on. Teod teevad sõnad tühjaks.
Aga nii ei ole ainult õpetajatega, vaid ka teiste ristiinimestega. Me manitseme lapsi: mis te kaklete, leppige ära, nii ei ole ilus. Ise me aga ei suuda leppida oma vihavaenlastega. Leiame, et meil on riiuks kuhjaga põhjust, laste asjad – need on väikesed ja tühised. Kõrvaltvaatajad, aga ütlevad meie kiskumise kohta: lastaed.
Meie külas elasid naabertaludes kaks kanget onupoega, kes olid omavahel nii kõvasti riius, et ei saanud sama tee peal sõitagi, tuli ehitada teisele poole kraavi veel teine tee.
Jaan Lattik kõneleb oma raamatus „Viljandi kirikumõis kõneleb“ kahest kirikulisest. „Kord talvel, tormisel ja tuisusel pühapäeval nägin ma kantslist, et istuvad kõrvuti kaks suurtesse kasukatesse uppunud meest. Üks tuli parajasti kirikusse, kui algas jutlus, teine oli juba enne kohal. Tegi mu meele heaks ja lahedaks, kui nägin neid mõlemaid lähestikku viibivat jumalakojas. Paar päeva tagasi olid nad kohtulaua ees vihases protsessis teineteise vastu nagu kaks naabrikukke oma advokaatidega. Üks kaotas, teine võitis. Olin ma kohtus tunnistajaid vannutamas ja nägin ning kuulsin kõik, mis seal juhtus.
Pärast kirikut ütles üks meestest mulle: „Õpetaja, minuga trehvas täna kirikus väga paha kokkusattuvus. Tulen kiriku, loen „Meie Isa“ ja istun ühe mehe kõrvale, kes on üleni kraega kasukas, et nägugi ei paistnud välja, ja mis sa ütled või kostad – Ants istuski ise pingil, mu suurim vihamees. Häbi ära minna ka. Kuula aga, mis õpetaja kõneleb.
Olid aga võtnud jutluse ka just meie mõlema jaoks, kõnelesid vähemast vennast, kelle eest tuleb seista. Ma mõtlesin, et need sõnad võisid küll lõigata Antsu südame kohe pooleks, et vähem vend istub tema kõrval. Ja tema muudkui rõhub. Ei temal ole südant olemaski.“ Ma küsisin, kas sa endale ka mõtlesid, et kuidas sinu südamega lugu on? „Ei noh, küll Ants juba selle eest hoolitses, mis minu süda ütleb või mõtleb. Jumal vaatab ikka mõlemate südamed ja neerud läbi.“ – „Kas ei olnud kena, et leidus paik ja koht, kus võisite rahulikult üksteise kõrval istuda, – oma kirikus,“ ütlesin mina.“
Sõnadesse on hõlbus panna, mis on õige ja hea, aga teod – nende üle on raskem valitseda. Kunagi Viljandi kultuurikolledžis vene kirjanduse loengus arutasime Lev Tolstoi romaani „Anna Karenina“ üle. Noored naiivsed tüdrukud nagu me siis olime, sai Anna Karenina meilt hävitava hinnangu osaliseks: mingi võõra mehe pärast ei saa ometi oma last maha jätta! Aga meie vana elunäinud meesõpetaja muigas ja ütles, et ta vaatab kuidas meie enda elu läheb.
Jah, sõnadega tasub olla ettevaatlik, eriti hukkamõistmisel ja eneseupitamisel võib kergesti libastuda. Ei ole erandlikud juhtumid, et see, mida teisele kõvasti ette heidetakse, jõuab endale kätte, ise tehakse sedasama. Suurte sõnade asemel on parem püüda teha head. Kes poleks tundnud andmisrõõmu! Öeldakse, et andja saab rohkem kui saaja. Magus rahulolu täidab meid, kui oleme saanud annetada kirikule, haigete raviks või puuduses olijatele, lastele, loomade varjupaigale, mõnele vajalikule ettevõtmisele; kui keegi on meilt abi palunud ja meie oleme saanud aidata; kui halvaks peetu vastu oleme suutnud üles näidata sõbralikkust.
Jeesus ütleb, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud (Mt 12:36). Sõnad võivad saada meile süüdistajaks, aga vakka ka ei saa olla. Jumala sõna peab kuulutama ja õpetama, sõna tuleb lahti seletada, jutlustada, sest muidu me ei tea, mis on õige ja hea, mida Jumal meilt ootab. Jah, meie sõnad ja meie teod – need lähevad nii mõnigi kord eri teid pidi, aga see aitab meil enam mõista oma armetust ja seda, kui väga meil on vaja Jumalat ja tema armu. Apostel ütleb, et kui meie südametunnistus meid vaevab, süüdistab, siis teadkem: Jumal on sellest suurem, tema tunneb meie nõtrust. Ta aitab meid jälle jalule. Sellepärast me iga päev palume meieisapalves, et taevane Isa ei saadaks meid kiusatusse, vaid päästaks meid ära kurjast. Oma nõtrusest, kurjast saame võitu Jumala abiga. Meie oma jõust ega tahtest ei piisa.
Jumala sõna muudab meie meelsust ja meelsuse muutus toob kaasa, et me püüame hoiduda kurjast ega aja taga ainult enda õigust ja kasu. Meile antakse põhjust rõõmustamiseks: meie süda ei süüdista meid. Me oleme mõnigi kord ja loodetavasti mida aeg edasi, üha enam elanud Jumala tahte kohaselt. Enesekeskne elu toob kaasa täitmatuse ja rahulolematuse, ikka on midagi puudu. Teistele elatud elu, vähemate õdede ja vendade eest hoolitsemine, aitamine – siin on õnneliku elu saladus.

 

 

 

 

Kristiina Jõgi,
Vigala koguduse õpetaja