Oks kannab vilja vaid ühenduses puuga

Jh 15:1–10
Mõne nädala eest tunnistas üks kultuuritöötaja minuga kirikuaias jalutades ja kiriku poole viidates, et ta ka seda Jumalat ei usu, aga …. Järgnes lühem arutlus sellest, kuidas igal inimesel on oma usk ja oma jumal. Et tegemist ei olnud leeritunniga ja vestluse põhjuski polnud huvi kiriku kui organismi vastu, vaid kirikuhoone seisukord, jäi väljaöeldu mind päevadeks saatma.
Tundmata Jumalat ei tunne inimene enam huvigi, aga niisama ka ei saa, sestap täidab ta tühjuse või igatsuse oma hinges iseenesega. Selles õdusas äraolemises kulgeb inimese tee tunnistuses «mina ei sega teda ja tema ei sega mind». Vahel küll astub ta sellest ringist välja, enamasti oma õiguse kehtestamiseks perekonnas, tööturul. Eluviis, mille piiride algus- ja lõpp-punkt on omaenese mina, vohab ja ohjamiseks vajame aina uusi seadusi, määrusi jms ning muidugi organeid, kes seaduste täitmist kontrollivad.
Suletud südamete ja üksinduse muutumine avatud osaduseks saab alguse inimhinge sügavusest. Algab äratundmisest, et mugav iseolemine ei olegi inimeseksolemise ainus viis, et uhke ja enesekindel üksindus on vaesus ja vahest võiks siiski usaldada kedagi väljaspool mina-piire.
Jumala armastus Jeesuses Kristuses? Et inimene ei hukkuks, et kannaks head vilja ja et vili jääks. Jeesus õpetab eluajal jüngreid armastust tõeks elama, sageli, isegi enamasti on Õpetaja sammud ja teod õpilastele üllatavad või lausa ehmatavad. Jumalik vägi raputab alati inimlikku mugavuses kohandumist. Armastav eluviis avardab maailma minast oluliselt kaugemale, laiendab inimese vaatevälja mõõtmatuks ja kummalisel kombel julgustab meid vaatama maailmale teise inimese vaatenurgast. Armastus ei küsi ainult, mida mina tahan, vaid kuidas on lood sinuga. Jumaliku armastuse toimimisviisi maailmas kirjeldab Jeesus tänases kirjasõnas viinapuu võrdumiga. Selles loos on viinapuu, aednik ja viinapuu oksad – Jeesus, Jumal ja Jeesuse jüngrid.
Jeesus on tõeline viinapuu, heal viinapuul kasvavad head viljad. Aednik on toimetamas omal ajal viinapuu juures, et puhastada ja kärpida, hinnates okste elujõudu, s.t viljakandmise valmidust. Selles loos on kolm osapoolt ja kõik on olulised. Tähtsaim igale inimesele on küsimus: kus olen selles loos mina? Pühakiri võib olla ajalooline juturaamat, osale maailmast on see elav sõna, tunnistus Jumalast ja Jeesusest Kristusest ja sestap õpetab iga piibliloo juures küsima, kuidas on selle valguses asjad minuga.
Vastust otsida oleks ehk mugavam, kui Jee­sus alles hauas puhkaks. Aga ülestõusnud Issand toimetab oma tasasel viisil Püha Vaimu läbi. Ja ma olen teie juures ajastu otsani! Oksal on viinapuuga tõeline side, selline osadus, mis elustab ja hoiab elavana. Elumahlad voolavad oksa sees, väljastpoolt saab näha vilja. Viinapuu oksa olukorda hindab Aednik selle järgi, millist vilja oks kannab. See on meeldetuletus. Mitte niisama, mitte igaks juhuks pole meid istutatud viinapuu külge. Ja ei maksa Aedniku ees eneseõigustus, ka mitte püüd vilja kanda. Oks kannab vilja iseenesest, kui ta vaid on ühenduses puuga.
Ja siiski kõlab korduvalt Issanda meeldetuletus: jääge minusse! Me elame Jeesuse jüngritena maailmas ja see on tõsine väljakutse. Ikka ja jälle pannakse meid elu pisiasjades proovile: kas olen Jeesuse lähedal, ühenduses temaga? Vahel on see kellegi otsekohene küsimus minu usu kohta, mõnikord on see valik argistes eluvahendites, küsimus mõne hädalise aitamisest.
Meie viljakandmise tulemus on Jumala kirkuse ilmutamine maailmas ja maailmale. Selles olukorras, kus paljudel ongi oma jumal ja oma usk. Eneseusk. Ja küsimuseks saab, mille poolest viinapuu oksana elamine on ehtsam. Kumb elu on elusam? Selle tõestuseks ei vaja me võidujooksu maailmaga. Elusama elu tunnistuseks on seesama elu ise, rõõm ja rahu. Kord kogevad Jeesuse lähemad midagi, mille kohta antakse tunnistus: meil on siin hea olla, jäämegi siia. Selline lihtne ja sügavalt loomulik side Jumalaga on kindlasti kinnitanud meidki.
Kuidas siis on lood minuga, viinapuu oksaga? Iga päev on täidetud tegemistega, ajapuudus, sellest tulenev kiirustamine, paratamatu pealiskaudsus, ka vaimulikes asjades. Materiaalsete vahendite nappus ja püüd neid leida projekte kirjutades või muul kaasaegsel moel ja veel palju igasugust sebimist. Ja sageli loon enesele illusiooni, et see kõik ongi väga tähtis ja nii ma edendan, kasvatan, muretsen, kohtun ja esindan – aga mida või keda? Kas me oma tähtsaid toimetusi tehes ikka ilmutame Jumala kirkust? Jeesuse viis õpetada täiendab imeliselt tema toodud Jumala armastuse ilmutust. Igaviku vägi, mis pattude andestuses loob meie jaoks uue ühenduse Isaga, saab uue impulsi iga kord, kui sõna kuuleme, selle üle mõtleme ja oma südames hindame. Jeesuse lihtsad sõnad elust kõnelevad taas ja taas ja pühitsevad Pühas Vaimus meid südant Jumalale ja ligimesele avama.

Margit Lail,
Kanepi koguduse õpetaja