Oleme läkitatud aitama inimesi Jeesuse jüngritena

Edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadik pimedat inimest. Ja ta jüngrid küsisid temalt: „Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ Jeesus vastas: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod. Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, niikaua kui on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha. Kuni mina olen maailmas, olen ma maailma valgus.“ Nende sõnade järel ta sülitas maha ja tegi süljest muda ning võidis mudaga tema silmi ja ütles talle: „Mine pese end Siiloahi tiigis!“ „Siiloah“ on tõlkes „Läkitatu“. Siis pime läks ja pesi ning tuli tagasi nägijana.           Jh 9:1–7

Malle tuleb jumalateenistuselt koju ja mees Kalle küsib temalt: „Noh, millest see kirikuõpetaja teile täna rääkis?“ „Patust,“ kostis naine. „Aga mida tal patu kohta siis oli öelda,“ pärib mees? „Ta oli väga selgelt selle vastu,“ meenutab naine.

Kipume pöörama evangeeliumi teoloogilisteks vaidlusteks. Vaidlustel on oma koht tõe otsimisel. Kuid pühapäeva evangeeliumis tuletatakse meile meelde, et arutelud aruteludeks: tähtsam on aidata hädas olevat inimest, kui arutleda tema saatuse või häda üle. Jüngrid näevad huvitavat teoloogilist küsimust, nimelt pimedana sündinud meest. Nendele pakub huvi arutleda, kes on selles süüdi, et ta pime on. Ta ise või ta vanemad? Jeesus näeb aga inimest, keda aidata ja vabastada.

Juutide jaoks on selge seos patu ja haiguste vahel. Nii mõtles ilmselt ka Jeesus, nagu lugu halvatu tervendamisest näitab (Mk 2:1–12). Patt, surm ja haigused tulid maailma esimese inimesega. Nii on ka kirik võtnud juutidelt üle selle usu, et patt ja haigused on üksteisega seotud.

Aga kas selline seos on ainult üldine või on seos ka isiklikul tasandil? Kas on nii, et mida rohkem sa patustad, seda enam koged kannatusi ja haigusi? Jeesuse ajal oli see levinud arusaam. Kui keegi oli lapsest saadik haige või näiteks pimedana sündinud, väitsid mõned juutide õpetajad isegi, et laps oli ema ihu sees pattu teinud! Teised aga tõlkisid selliseid juhtumeid 2Ms 20:5 valguses, kus öeldakse, et vanemate süü nuheldakse laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes Issandat vihkavad.

Sellel taustal saame aru, miks Jeesuse jüngrid küsivad temalt: „Kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ Jeesuse vastus on selge: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod.“ Ehk isiklikul tasandil ei saa järeldada, et kellegi haigus on seotud tema enda või vanemate patuga. Ja vastupidi: ei saa järeldada, et need, kes väga vanaks jäävad, on Jumala lapsed. Ka elavate 100aastaste hulgas on kuulsaid kurjategijaid …

Mõned haigused on selgelt seotud sellega, mida ise oleme teinud või tegemata jätnud. Sel, kes tarbib vähe alkoholi, kes ei suitseta, kes teeb trenni, jääb oma abikaasale truuks ja käib pühapäeviti kirikus, on väiksem risk füüsiliselt või psüühiliselt haigeks jääda kui sellel, kes elab vastupidist elu. Aga ei ole alati nii. Vana Iiob pidi näiteks palju kannatama, kuigi nii vaga meest kui tema polnud mujalt võimalik leida. 

Jeesuse vastus selles loos paneb siiski asjad paika: ka süütu inimene võib haigeks jääda. Ei ole vaja arutleda kannatava inimese süü üle. Vaja on näha teda Jeesuse silmadega ja aidata teda Jeesuse juurde.

Maailm, nagu meie seda tunneme, ei oleks toimiv, kui ei oleks haiguseid ja surma. Isegi viirused mängivad oma rolli selles, et loodus oleks tasakaalus. Aga oleks küüniline vaadata haigeid ainult selle pilguga. Iga surma või tõsise haiguse tagajärjena on kannatavaid inimesi. Kas näeme neid või on huvitavam nende kohta rääkida ja arutleda?

Siinpool surma on elu õrn. Aga see pole kõik. Taevas on kõik patt ja häda välja juuritud: „Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud“ (Ilm 21:4).

Jeesus palub pimedana sündinud meest pesta ennast Siiloahi tiigis. Ja ta saab nägijaks! Tiigi nimi tähendab „Läkitatu“. Jumala läkitatu maailmas on tegelikult Jeesus. Pikk kristlik traditsioon näeb selles Siiloahi tiigis pesemises viidet ristimisele. Pime peseb ennast Jeesuses, saab nägijaks ning saadetakse seejärel ise maailma tunnistajana: „Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma“(Jh 17:18). 

Oleme meiegi läkitatud nägema ja aitama inimesi Jeesuse jüngritena. Oleme meiegi läkitatud palvetama haigete eest. Kui palvetame kellegi tervise eest, saame mõnikord kogeda, et Jeesus teeb imet siin ja praegu, kohe. Paljud teised palved peavad vastust ootama. Mõnikord on nii, et tervenemine sünnib alles siis, kui inimene ihulikult tõstetakse Kristusega surmast üles. Aga ka see on üks palvevastus ja põhjus on öelda: tänu olgu Jumalale!

Aamen.

 

 

 

 

Magne Mølster,

Saku koguduse õpetaja