Olgem valmis meelt parandama

Ja sina, inimesepoeg! Su rahva lapsed räägivad sinust seinte ääres ja kodade lävel ning ütlevad isekeskis üksteisele nõnda: „Tulge ometi ja kuulake, milline sõna nüüd tuleb Issandalt!” Nad tulevad su juurde, nagu rahval on viisiks tulla, ja nad istuvad su ees nagu minu rahvas ja kuulevad su sõnu, aga nad ei tee nende järgi; sest neil on meelitused suus, nad teevad nende järgi ja nende süda ajab taga omakasu. Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee
 nende järgi. Aga kui see täide läheb, vaata, see läheb täide, siis saavad nad teada, et nende keskel on olnud prohvet.

Hesekiel 33:30–33

Hesekiel on esimene prohvet, kes kutsuti kuulutama väljaspool Püha Maad. Paabeli vangipõlves  kuulutas ta Jeruusalemma hävingut aastal 587 eKr. Issand ise avas tema suu, et ta ei oleks tumm, vaid kuulutaks ja tegutseks Jumala saadikuna – prohvetina. Talle antakse sõnum, mida ta peab kuulutama Iisraeli rahvale.

See ei ole sõnum heaolust ja rikkusest, õnnest ja edukusest, vaid pigem vastupidi: Jumala seaduste vastu eksijatele nende patud kinnitatakse ja Jumal hea karjasena hoides kuulekaid saadab ülejäänud hukatusse. Issand on näinud, kuidas tema valitud rahvas on tema seadustest mööda vaadanud, neist mööda hiilinud, lausa teadlikult ja rämedalt rikkunud. Teisisõnu – inimesed on elanud oma meele järgi, oma hetkeliste huvide ja himude rahuldamiseks ning kiire omakasu saamiseks lausa Jumala seaduste kiuste.

Jumala antud seadused on olnud rahva meelest tühised. Nende suhtumist võiks tänapäeval sõnastada ka nii: olen juba sünni poolest Jumala äravalitu. Miks peaksin siis uskuma prohvetit, kes hukatust ja hävingut kuulutab? Ega ometi mina ole see, kelle puhul see tõesti täide läheb?

Ent pöördugem tagasi minevikku, prohvet Hesekieli aega. Nüüd, kus juba on sündinud suur kahju – inimesed on küüditatud Babülooniasse –, peab prohvet kuulutama rahvale, et neid ootavad ees üha uued katsumused, üha süvenev häda ja viletsus. Jeruusalemma linn langeb, Iisraeli pühapaik, nende tempel hävib.

Rahvahulgad tulevadki teda kuulama. Issand aga selgitab prohvetile: iga inimene rahva hulgas tahab küll kuulda sinu sõnu, kuid ei mõista sõnumit, mida talle kuulutatakse. Nende meel ja mõte on sel ülimal määral täidetud iseenda soovide ja himudega, et nad ei ole valmis prohveti kuulutust vastu võtma, sellest meeleparanduseks innustust saama.

Inimesed ei mõista, et nii oma käesolevas hädas kui ka tulevasest kitsikusest hoidumiseks vajavad nad Jumala abi. Nad loodavad vaid iseendi peale ega mõista, mis tegelikult toimub nende isiksusega, nende eludega, kogu ühiskonnaga. Nende südamed on pilgeni täis kõrkust ja isekust ning ei Jumala sõnal ega prohveti kuulutusel ole seal idanemiseks kohta – see on langenud viljatule pinnale.

Toona prohvet Hesekielile antud sõnum on ka sõnum meile meie praegusel ajal. Inimesi ümbritsevad olud on tundmatuseni muutunud, inimese olemus aga jäänud sisuliselt samaks. Paljud igatsevad küll Jumala ligiolu, suurem ja ka sageli jõukam ning mõjukam jagu ühiskonnast peab aga Issanda sõnumit naeruväärseks.

Oma teaduspõhises isekuses, uurides meile kättesaadavaid raasukesi Looja seaduste järgi toimivast ilmamaast, tema tahtest lähtuvast maailmakorrast, ei ole me valmis ennast tõeliselt alandama Issanda ette, et järgida tema tahtmist ja aduda pühakirja prohvetlike kuulutuste tõelist tähendust.

Kus on siis lahendus? Seda otsimegi igapäevases püsivas palves, Piiblit uurides ja raadiost Jumala sõna kuulates, Eesti Kiriku veergudelt oma mõttekäikudele tuge ja kinnitust saades, eelkõige aga igal pühapäeval kirikus, palvetades nendegi eest, kes ei ole tulla saanud, söandanud, tahtnud, osanud. Nelipühajärgne aeg toob uut äratust ja usuindu kõigile meile, kes kolmainust Jumalat tunneme ning tema poole siirastes ja innukates palvetes pöördume.

Eelseisva pühapäeva teemaks meie kirikus on kutse Jumala riiki. Luuka evangeeliumist loetav kirjakoht kirjeldab, kuidas Jeesuselt järgimiskutse saanud inimesed leiavad erinevaid ettekäändeid, et seda mitte teha või vähemalt Jeesuse järgimist edasi lükata, kuniks maised ja argised toimetused tehtud saavad.

Kas meiegi usuelu on pigem leige, oma soovide täitumist tingimuseks seadev, sama isekas kui toonastel Hesekieli kuulajatel? Kas oskame leida Jumala sõnast meid puudutava sõnumi, seda õigesti mõista, oma elus õigesti kasutada?

Need, kes prohvetit küll kuulasid, kuid ei mõistnud, patustasid peale oma isekusest lähtuvates pattudes püsimise ka tegematajätmisega – meeleparanduse tegemata jätmisega. Olgem siis meie valmis püsivas palves meelt parandama, palvetama meie maa ja rahva, meie kiriku ja riigi juhtide eest ning meile Jumala poolt antud andeid kasutades ehitama iga päev mõtte, sõna ja teoga Jumala riiki nii meie maal, kogudustes kui ka meis enestes.

Lea Jants

Nissi koguduse õpetaja