On asju, mis tegelikult loevad ja jäävad

Kuid Rutt vastas: „Ära käi mulle peale, et ma sind maha jätaksin ja pöörduksin tagasi su juurest, sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal. Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki! Issand tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!”

Rutt 1:16–17

Noomi ja Ruti loo jutustaja sõnad suunavad meid nägema seda lugu üllameelse, end kinkiva armastuse silmadega. Vaid üksnes mõõtmatu hoolivus ja sõprus suudab heita valgust selle tähendusrikkusele ja olulisusele, et mõista, mis tegelikult toimub.

Vana Testamendi Ruti raamatus jutustatakse tegelikult Noomi lugu, tema perekonna lugu võõrsile siirdumisest, leinast, poegade abiellumisest võõrsil ja taas kord ahastama panevast poegade surmast ja lootusetusest.

Kodu ja kodukandi igatsuses kumab tõdemus, et võõrsil pole vanale naisele enam miskit alles jäänud ja ta palub oma miniaid ära minna, et ta saaks ise tagasi pöörduda. Olles Jumalast mahajäetuses ja kindlas veendumuses, et tal pole oma armastavatele noortele miniatele enam mitte midagi anda, palub Noomi, et nood läheksid oma isakodudesse ja alustaksid uut elu.

Lugu hakkab oma tähendust näitama, kui miniad ei soovi Noomit maha jätta ja on valmis koos temaga minema võõrsile ja elama võõraste juures.

Pühapäeva teemaks on „Meie ligimene“. Kuna seda sõna enam väga palju tänases kõnepruugis ei kohta, võib see teha nõutuks, kes on ligimene. Lihtsaim vastus, vaadates teisi keeli, oleks tõlkevastena lähedane või naaber, see, kes on meie kõrval.

Mulle kangastub seda lugu lugedes pilt nopitud viljapeadest, mis on kogutud samasse pihku või põllesülemisse. Me oleme ise need teri kandvad kõrred, jah, igaüks veidi erinev oma suuruse või leidmispaiga ja terade arvukuse poolest, kuid kui keegi poleks meid üles korjanud, poleks meist ühtigi … me oleme kõik samas vihus ja viimaks see ongi olulisim.

Keda ma peaksin armastama nõnda nagu iseennast, kui ta ei ole niisugune kui mina. Ligimene on lähedane, ei see tähenda vereliinilt või kultuuriliselt, vaid ruumiliselt.

See pühapäev toob meid kokku Kristuse juurde. Me tuleme  kaugelt või lähedalt, nii idast kui läänest ja istume Jumala lauas. Pühapäevases armulauas on me vend Kristus ise meie ligi ja teenib meid: „Ja inimesi tuleb idast ja läänest, põhjast ja lõunast ning istub lauda Jumala riigis.“ (Luuka 13:2)

Ruti vastus on kindlasti kõige südantliigutavam pühendumine, mis ongi pöördumatult kindel, tingimusteta lähedane sõprus. Noomi pole kindel oma usus, sest ta on tundnud elu kogu karmuses, kuid Ruti usk, vaatamata teda tabanud saatuselöökidele, on see-eest vankumatu ja elav.

Selgeks saab, et Rutt armastas Noomit ja Noomi Rutti. Noomi ja Ruti loo jutustaja sõnad suunavad meid nägema üllameelse end kinkiva armastuse silmadega. Palju, mis tehakse, jääb märkamatuks nii kõrvalseisjatele kui mõnikord ka tegijatele enestele, nii ka seesama lesknaine vaevalt mõistis, kas on see ikka õige, et Rutt temaga kaasa tahab tulla. Üksnes Jumala enda silmade läbi vaadatuna ilmneb ka kõige varjatum oma tegelikus suuruses.

Selle loo kõikehõlmavus on üle ajalise ja geograafilise mõõtme, eri põlvkondade, rahvaste ja keelte ülene. Näidates, et on asju, mis tegelikult loevad ja on jäävad. Boase ja Ruti puhul Boast esmalt liigutab Ruti hoolivus oma leinava ämma eest hoolt kanda. Hiljem kütkestab Ruti kindlameelsus. 

Evangeeliumitekstis on lugu lesknaisest, kes aardekirstu ohverdab 2 leptonit. Mõeldes Jeesusele, näeme tihti vaid tema elu ohverdavat külge, kuid nii nagu lesknaiste puhul, ka Rutt oli lesk, ei ole küsimus ohvriannis, vaid sõnas „kõik“.

See ohver polnud heategu või aitamine, vaid inimmeeltele ja mõistusele ning tunnetele haaramatu sõna „kõik“. Ka Kristust vastu võtta ei saa natuke või palju, vaid üksnes kõiges, seega Kristus katab kinni kõik ja lunastab kõik, kes temaga kaasa käivad.

Sõna „kõik“ peidab endas sõnu: lõpmatu, surematu, igavene, möödumatu, alatine. See kõik ületab inimest ja on ime, mida saab üksnes kogeda ja uskuda. Kristus tõotab olla sinu ligi kõikjal, igal ajal ja kõigis paigus, sest kuhu sina lähed, sinna läheb ka Jeesus, ja kuhu sina jääd, sinna jääb ka Jeesus, usus me näeme ja tunneme ära!

Oluline on osata mõista jumalikku sekkumist ellu ja mitte heita kõrvale teist inimest, kes on sedasama teed käimas. Sest pole olemas ühtegi inimest, kellele Jumal ei oleks loonud ta oma aega, ta oma ehedust ja tähendusrikkust, oma kohta. Kui ta kohtub sinuga, siis ongi see õige aeg ja paik teisele rändurile ja minu ligimesele. 

Tähtis on mõista seda justkui tabamatut imet, milleks on Lunastaja sünd maailma ja meie südamesse. Oluline on aru saada, kes on teine inimene, et Jumal on temalegi kinkinud Kristuse sünni ning elu on sama hinnaline ja ehe, sama tõene kui minu oma.

Elamise argus, armastuse kättesaamatus, karmid elukaotused, lein ja valu kutsuvad meid olema ligimeste kandjad, et näidata, kust leida julgust, ja uskuda, et meil on veel lootust. Rutil seda oli ja ta jagas seda teistelegi. Aamen!

Arho Tuhkru

Tallinna toomkoguduse õpetaja