Otsige esiti Jumala riiki

Kui aga Jumal on ustav, siis meie sõna teie vastu ei ole ühtaegu «jah» ja «ei». Sest Jumala Poeg Jee­sus Kristus, keda meie, mina, Silvanus ja Timoteos, oleme teie seas kuulutanud, ei olnud «jah» ja «ei», vaid temas oli «jah». Sest Jumala tõotused, millised iganes need olid, on Kristuses «jah». Seepärast tulgu ka meie suust tema läbi «aamen» Jumalale kiituseks. Aga see, kes meid koos teiega on kinnitanud Kristusesse ja kes meid on võidnud, on Jumal, kes on meid ka pitseriga kinnitanud ning meile andnud käsirahaks Vaimu südamesse. (2Kr 1:18–22)
Elame muutlikus maailmas. Kunagi ei muutu see, et meie ümber toimub pidev muutumine. Inimese elu ja teekonna suurtest muutustest annab tunnistust apostel Pauluse elu, kes algselt koguduse laastajana, toetudes oma veendumustele ja tõekspidamistele, käis mööda kodasid ning vedas kaasa mehi ja naisi, et anda nad vangi. Jumala rahva suurest tagakiusajast sai aga Jeesusega kohtumise järel sellesama eitatud ja tagakiusatud usu tunnistaja ja kuulutaja. Muutused on võimalikud, kui inimene laseb Jumalal oma hinge ja vaimu puudutada, kui inimliku tõe ja tahte asemele asub Jumala oma.
Apostel kirjutab Korintose kogudusele. Ta on oodanud kogudusega kohtumist, kuid tema plaanid muutusid. Paulus oli esmalt öelnud «jah», kuid hiljem tuli tal enese ja teiste kurvastuseks öelda «ei». Inimene mõtleb, Jumal juhib.
Paljudes võis algul tekitada segadust see, et nende tagakiusajast oli saanud usu tulihingeline kaitsja. Mõned võisid seetõttu apostli isikusse äärmiselt ettevaatlikult, isegi mõrult või üleolevalt suhtuda. Kas see, kes ühel hetkel räägib ühte, mõne aja pärast aga hoopis teist, väärib ikka täit usaldust? Sama täbaralt võis siin-seal minna ka sõnumiga, mida Paulus edastas.
Siiski. Pauluse silmad avanud kohtumise järel kuulutab ta oma tarkuse ja arusaamiste asemel vaid Jumala sõna, tõde ja armastust. Apostel kirjutab kogudusele: «Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust. Ja ma olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures värinas ning mu kõne ja mu kuulutus ei püüdnud veenda tarkusega, vaid Vaimu ja väe osutamisega, et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes.» (1Kr 2:1–5) Paulus kuulutab teda, kes oma lunastava käega oli uskmatu südant ja hinge puudutanud, muutes selle halastuse ja armastuse paigaks. Paulus oli Damaskuse teel kogenud surmavallast igavesse ellu viivat vabastavat väge, mis pööras tema senised tõekspidamised pea peale. Sellest alates oli tema kuulutuse keskseks osaks üksnes Jumala Poeg Jeesus.
Vana Testament on täis Jumala tõotusi Messia kohta. Ükski neist ei jää teostumata Jumala Pojas Jeesuses Kristuses. See vabadust andev ja igavesse ellu juhatav sõnum ei peta kedagi. See ei kõigu «jah» ja «ei» vahel vastavalt olukorrale või vajadusele. Jumal ütleb inimesele teda oma Poja läbi lunastades «jah». Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.
Kui Jumal ütleb oma Pojas meile «jah», siis Kristuses pakutud armu vastuvõtmine on meiepoolne «aamen» Jumalale kiituseks. Kui inimene vastab Jumala tõotustele «aameniga», siis on Jumala tõotused Messia kohta ja nende täitumine Kristuses, usu ja lootuse ja armastuse sõnum laiemalt saanud inimesele ka isiklikuks ja lähedaseks. See pole siis kord selgeks õpitud, kuid jäigaks õpetuslauseks jäänud teadmine, vaid on inimest sügavalt liigutanud Jumala puudutus, mis innustab teda elama jumalakartlikku elu ja kandma Püha Vaimu antud vilju.
Jeesus ütleb: otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis kõike muud antakse teile pealegi. Otsigem oma eluteel Jumala riiki – tema sõnast ja armuvahenditest, palves ja meeleparanduses. Kristuses pakutakse meile kallihinnalist armukuube, mida Issanda auks ja kiituseks kanda. Selles uues kuues suudame Jumala abiga oma igapäevaelus loobuda liigseist asjust, tühjadest mõtetest, sõnadest ja tegudest.
Jumala lasteks saamise ja jäämise ime läbi oleme Jumala armastuse külvajad, kes ei toetu iseenese tarkusele või jõule, vaid kõigevägevamale Jumalale. Jumal on hakanud meie südames särama, et meis tekiks tunnetuse valgus Kristuses olevast Jumala kirkusest. See hinnaline aare on meil saviastjates, et me Jumalast ja oma usust teistele tunnistust andes ei tooks sära inimesele, vaid Jumalale.
Ristija Johannes on öelnud: tema peab kasvama, aga mina pean kahanema. See on usku kalliks pidava Jumala lapse kogemus. Minu mina peab kahanema, et teha ruumi Jumala Pojale. Et minu sõnades ja tegudes võiks võrratult suur vägi olla Jumala oma. Et tema valgus täidaks kõik kõiges.

 

 

 

 

Kaisa Kirikal,
Tallinna Kaarli koguduse abiõpetaja