Palve muudab maailma

 Ja sündis, kui Jeesus oli ühes paigas palvetamas, et kohe, kui ta oli lõpetanud, ütles üks ta jüngreid talle: „Issand, õpeta meidki palvetama, nõnda nagu Johannes õpetas oma jüngreid!” Aga tema ütles neile: „Kui te palvetate, siis ütelge: Isa! Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu! Meie igapäevast leiba anna meile päevast päeva, ja anna meile andeks meie patud, sest meiegi anname andeks igaühele, kes on meile võlgu! Ja ära lase meid sattuda kiusatusse!” Ja Jeesus ütles neile: „Kui kellelgi teie seast oleks sõber ja see tuleks südaöösel ta juurde ja ütleks talle: „Sõber, laena mulle kolm leiba, sest mu sõber on rännakul tulnud mu juurde ja mul ei ole midagi talle pakkuda!”, kas saaks ta toast vastata: „Ära tüüta mind, uks on juba lukus ja ma olen koos lastega voodis, ma ei saa üles tõusta sulle andma!”? Ma ütlen teile, kui ta ka ei tõuse teisele leiba andma sõpruse pärast, siis ta teeb seda ometi tema järelejätmatu pealekäimise pärast, kui ta kord juba on üles äratatud, ja annab talle, niipalju kui tal vaja. Ka mina ütlen teile: Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Aga missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao? Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!”

Luuka evangeelium 11:1–13

Mida teha, et teine inimene kuuleks minu sõnumit? Sellele mõtlesin, kui saatsin meili ühte meililisti ja kui sain tagasi üksnes mõned üksikud vastused sellele kirjale. Ilmselt oli suhtluskanal vale, sest kirjakasti tuleb päevas päris hulgi e-kirju, millest mingi osa moodustab reklaam.

Sageli on raske leida aega vastata kõigile kirjadele ja siis tuleb valida, millele ja kui kiiresti vastama peab. Nii võib juhtuda, et mõni soov ja palve jääb esmalt tähelepanuta ja hiljem ununeb sootuks. Kui märkasin, et kirju ei tule, siis asusin helistama ja märkasin, et tegelikult olid telefoni teises otsas väga sõbralikud ja abivalmis inimesed, kes nüüd minu palvet kuulsid ja sellesse väga vastutulelikult suhtusid.

Inimesega on alati kõige parem suhelda näost näkku, sest nii saab ta kõige paremini meie soovidest ja vajadustest aru. Aga kuidas on lood Jumalaga? Temale me ei saa saata elektronkirja, näost näkku suhtlemisest rääkimata. Kuidas saab Jumalale edasi anda oma sõnumi, oma soovid?

Loojaga suhtlemise viisiks on palvetamine. Palvetada võib häälega, aga ka vaikselt oma südames. Jumala ette võib tulla nii põlvitades, seistes kui istudes. Need välised detailid, mis inimestega suheldes on küllaltki olulised, ei mängi Jumalaga suhtlemise juures erilist rolli. Siin on tähtis pigem Jumalaga suhtlemise tase ja sisu.

Meieisapalves õpetab Jeesus meid Jumalat Isaks kutsuma. Selles kutses väljendub usaldus Looja vastu. Lapse suhe vanematega peaks olema elu üks turvalisemaid suhteid. Vahel ei ole suhted vanematega õnnestunud ja see on suur õnnetus. Kuid kui Jeesus meid õpetab Jumalat isaks kutsuma, siis mõtleb ta siin head ja armastavat isa – just sellist, nagu peaks olema unelmate isa.

Hea ema-isa on see, kes mõistab lapse soove ja vajadusi ning oskab nendele õigesti reageerida. Kui laps nutab, siis hea vanem saab aru, mis on selle põhjus ja võtab midagi ette oma lapse aitamiseks. Jumal on hea Isa, kes saab meie kui inimeste vajadustest aru ning reageerib neile õigel viisil.

„Aga kuidas Jumal saab aru, kui ta ei tee nii, nagu mina olen temalt palunud?” – võib vahel inimene küsida ja nuriseda, et miks pole Jumal tema palvet kuulnud. Samas saab iga vanem aru, et kõiki lapse soove ei saa täita. Vahel laps tahab midagi sellist, mis võib talle endale olla ohtlik ja kahjulik. Sel juhul on parem, kui vanem ütleb lapse soovile „ei“. Ta teeb seda selleks, et laps ei saaks enesele kahju teha.

Niisamuti teeb ka Jumal Isana. Ta kasvatab meid elu erinevate sündmuste ja kogemuste kaudu. Vahel on keerulisi olukordigi vaja, sest nende kaudu saame elus edasi ja hiljem alles mõistame, miks neid oli meie ellu tarvis. Nõnda ka Jumal kuuleb alati meie palveid ja teeb ikka nii, nagu meil kõige rohkem vaja on. Just selle pärast on oluline palve „Sinu tahtmine sündigu“.

Kui tavalises kirjavahetuses tahame midagi saavutada, siis peame enne kirja ärasaatmist hoolega mõtlema selle stiili peale. Kui stiil on vale ja suhtumine kirja saajasse negatiivne, üleolev või alandav, siis on suur tõenäosus, et kiri pannakse kõrvale ja et sellesse ei suhtuta tõsiselt. Ka palvetades vajame austust Jumala vastu ja tema pühaduse aktsepteerimist. Sellepärast ongi meieisapalve esimene lause „pühitsetud olgu sinu nimi“.

Selleks, et Jumal meie palvet kuuleks, peab meil olema austus tema vastu. Juba see, et me üldse palvetame ja Jumala poole pöördume, tähendab austust ja lugupidamist. Perekonnatüli kõige hullem tagajärg on minu meelest see, kui abikaasad teineteisega ei räägi. See on märk nendevahelise probleemi tõsidusest.

Aga mis siis, kui inimene Jumalaga ei räägi? Kas ka sel juhul on nende vahel probleem. Kas sel juhul on inimese jumalasuhe korras? Jumala nime pühitsemine tähendabki seda, et me palvetame, et suhtume Jumalasse asutavalt, armastame teada ja püüame Looja tahtmist oma elus täita. Nii võib öelda, et palve on Jumala austamine ja usaldamine.

Palve tähendabki usaldust Jumala vastu. Ilma selleta pole ju ka mingit mõtet palvetada. Tegelikult sõltub iga palve juures selle täitumine osaliselt ka sellest, mil määral me ise sellesse usume ja kuivõrd Jumalale loodame.

Teisele inimesele mingit soovi esitades on oluline see, mil määral me oma soovi suudame põhjendada, mil määral selle õnnestumisse ise usume. Kui olla hingega oma soovi taga, siis on tunduvalt suurem tõenäosus selle täitumiseks. Kui aga ise kahelda, siis on väga ebatõenäoline, et teine inimene sellesse meie soovi ja ettevõtmisse usuks. Sama kehtib ka palve kohta. Pannes oma lootuse Jumalale ja uskudes, et tema meid kuuleb, on meie palvel ka jõud.

Ka Jeesuse räägitud näide inimesest, kes läheb naabri käest kolme leiba laenama, kinnitab seda. Kolm leiba tähendas ühe perekonna päevast söögivajadust. See oli ühest küljest väike kogus toitu, kuid teisalt tähendas see laenajale vaeva. Ta pidi õhtul voodist üles tõusma, söögi andma ja järgmisel päeval võib-olla jälle kohe hommikul söögi tegemist alustama.

Kuid tõeline sõber annab ikka oma lähedastele seda, mida nad hädas vajavad. Muidu ei ole ju tegu sõbraga! Ja kui suuta seda teist inimest veel motiveerida, siis on veelgi suurem tõenäosus selleks, et ta annab leiba ja aitab hädast välja.

Nii ka iga inimene, kes Jumalat palub, saab tema käest just seda, mida ta kõige rohkem vajab. Iga paluja saab, otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Meie häda on võib-olla selles, et palume liiga vähe, unustame Jumala otsimise ega oska õigele uksele koputada! Tegelikult läheb vaja vaid üht: olla Jumala ees avatuna ja teda austavana!

Mida rohkem on palujaid, seda suurema tõenäosusega kuuldakse palvet. Sellepärast ongi oluliste murede korral just koguduse eestpalve oluline. Kui ühiskonnas soovitakse suuremaid muutusi, siis kogutakse sageli kodanike käest allkirju lootuses, et see aitab võimulolijate meelt muuta. Kui kogu kristlik kirik mingi asja eest palvetab, siis on see Jumala ees samuti olulise kaaluga. Me tuleme siis mitte üksi, vaid kristlaste perena Jumala ette ja palume teda üheskoos, kanname tema ette rõõme ja muresid!

Palveelu juurde kuulub ka uus meelelaad. Kui tulla Jumala ette ja paluda andeks oma eksimusi ja vigu, siis nii tehes tunnistame, et meil on oma vead ja puudused. Jumala ees seistes tulevad ikka meelde oma puudused ja mõistame, kui suur on tema arm, et ta meid üldse kuuleb. Püha Jumal annab meile kõik andeks, kui vaid teda palume.

Kui kogeme seda suurt andeks saamise armu, siis seejärel on loomulik ka teistele inimestele andeks andmine. Siis ei pea enam kaaluma, mil määral ja kas see inimene on väärt andestamist või mitte. Kui Jumal on meile andeks andnud, siis oleme vabad ka teistele andestama ja tegema seda isegi siis, kui nad ei ole seda ära teeninud, sest meiegi oleme saanud teenimatu andestuse osaliseks. Nii muudab palvetamine meie meelelaadi. Selle läbi tuleb meie elu keskmesse andestus ja halastus.

Jumala ette võime alati palves tulla oma muredega, ja ta aitab. Aga tema ette võime tulla ka oma rõõmudega. Ka tänupalve on oluline. Elule annab päris palju juurde, kui õpime nägema seda head, mis meil on, ja kui õpime selle eest Jumalat tänama. Jagatud rõõm on suurem – miks mitte jagada oma rõõmu Jumalaga, kelle käest tuleb kõik see, mis meil elus on.  

Kui inimest vaadata, tulebki sageli meelde kadunud poja lugu, kes võttis isalt kõik varanduse vastu, aga unustas siiski isa, kui elus läks kõik hästi. Siis ei osanud poeg olla tänulik isale. Küll aga tuli isa meelde siis, kui tulid mured ja nälg – siis leidis ta jälle tee isa juurde. Nii meiegi unustame headel elu hetkedel sageli Jumala ja tuleme tema ette vaid raskustes. Kuid Jumal ei lükka meid ka siis endast eemale, vaid kuuleb meid alati. Tema halastusel ja armastusel pole piire.

Kirikuelu mõjutanud inimesed on alati olnud ka palvetajad. Nad ei ole teinud seda tööd oma jõuga, vaid Jumala abiga ja vaid seeläbi on nad suutnud oma eluga midagi saavutada. Jumal on andnud armust nii neile kui kõigile teistele pühadele inimestele kõik selle, mida nad elus on saanud.

See on osalt kindlasti palvetamise tulemus. Palvetamises on tohutu jõud. Meil tasub näha vaeva selle jõu ülesleidmise ja ellurakendamisega. Jeesus ütleb ju meile: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse.”

Kaido Soom

Tartu praostkonna vikaarõpetaja