Palvetamine on vints, mis tõmbab taevasse

 Jeesus ütles: „Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi.  Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!

Seda ma olen rääkinud teile võrdumites. Tuleb tund, mil ma ei räägi teile enam võrdumites, vaid kuulutan teile Isast avalikult. Sel päeval te palute minu nimel. Ja ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest, sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest. Ma olen pärit Isa juurest ja tulnud maailma, taas ma jätan maailma ja lähen Isa juurde.”

Ta jüngrid ütlesid: „Vaata, nüüd sa räägid täie selgusega ega räägi võrdumitega. Nüüd me teame, et sina tead kõike ega vaja, et keegi sinu käest küsiks. Seetõttu me usume, et sina oled pärit Jumala juurest.”

Jeesus vastas neile: „Kas te nüüd usute? Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga. Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.”

Johannese evangeelium 16:23–33

Pühapäev, mis tulemas, kannab nime Rogate (palvetage). Selle päeva vaimulik sisu kutsub meid palvetamist sügavamalt mõistma. Palvetamist ei saa võtta kui ainult psühholoogilist eneseabi, nagu maine arusaam kipub paika panema. Ei ole see ka niisama vaga rituaal, usueluline kohustus või Jumala poole suunatud sooviavaldus. Kuigi, jah, sisaldab muuhulgas ka kõike eelnimetatut. Palvetamine on ennekõike osadus Jumalaga.

Pühapäevase evangeeliumiteksti algusosas on Jeesuse tõotus „mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel“. Algteksti kreeka keeles kasutab Jeesus sõna aitéō, mis väljendab millegi sügavat ja alandlikku palumist kelleltki endast ülemalt, mitte võrdses suhtes olijalt küsimist (erōtáō) nagu kirjakoha esimeses lauses.

Kui Jeesus ütleb, et tehke seda „minu nimel“, siis üsna selgesti tähendab see enamat kui palveteksti lõpetamist sõnadega „Jeesuse nimel“ (kuigi ka need sõnad on asjakohased, kui pole niisama formaalsusena öeldud). Jeesuse nimi ei ole miski nõiasõna või maagiline võti, vaid osaduse väljendus. Palvetada Jeesuse nimel tähendab paluda Jeesuse olemuse ja Jumala tahtega kooskõlas, Jeesusega ühenduses olles, temas olles.

Ei maksa ära kohkuda, et no nüüd on latt palvetamiseks liiga kõrgele seatud. Kui me usume, et Jumal on meie Isa, siis saame pöörduda tema poole lastena, usalduses, mitte kartuses. Ja kui me Jeesuse oma südamesse laseme, ennast, oma elu ja vajadused Jumala hoolde usaldame ja tema tahet arvestame, siis ongi meie palvetamine ju Jeesusega ühenduses olles.

Kui usuinimene ei palveta, siis oleks see mõneti võrreldav olukorraga, kus inimene oma maise isaga või emaga ei suhtle. Ei saa arvata, et sel juhul kõik oleks korras. Terve suhte juurde käib ka suhtlemine, mõnel võib see olla väga intensiivne, teisel vähem. Kuid ilma suhtlemiseta hääbub viimaks positiivne side, mis südames teisega siduma peaks. Ei saa olla kristlane, kui ei palveta, see on üks paratamatu mõõdupuu.

Prantsuse kirurg Alexis Carrel, Nobeli meditsiinipreemia laureaat, on kirjutanud: „Palve on jõud, mis on sama reaalne kui maine gravitatsioon. Arstina olen näinud mehi, keda, pärast seda kui kõik muu ravi oli ebaõnnestunud, on haigusest ja hingehädadest välja toonud palve rahulik pingutus.“

Carrel ei pidanud palvet soovmõtlemiseks või muidu enesesisenduseks. Ta pakkus, et palves püüab inimene suurendada oma piiratud energiat, pöördudes lõpmatu energiaallika poole. Kui me palvetame, ühendame end selle lakkamatu jõuga, mis paneb universumi liikuma.

Jeesus on maailma ära võitnud. See võit ei seisne selles, et ta maailmast või kristlase elust eemaldaks kõik halva. Siin maailmas kõik ongi puudulik, ka meie ise. Kuid Jeesus annab meile kindluse, et see maine kaduv maailm ega siinsed mured ei jää meie jaoks viimaseks vaatuseks. Armastav Jumal, kes on meiega, meie Isa taevas, on suurem kui mis iganes maine ahistus või mure.

Johann Gerhard, üks 17. saj juhtivaid luterlikke teolooge, on palve kohta kirjutanud, et see on „värskendus ebaõnne kuumuses; see on ravim haiguse ajal. See on vints, mis meid taevasse tõmbab, ja anum, mis ammutab vett jumaliku headuse allikast …”.

Jeesus ütleb: „Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!“ Palve on tõelise rõõmu allikas. Kui me armulise Jumala poole pöördume Jeesusega ühenduses olles, kogeme Jumala rahu ja saame rõõmu ka siis, kui olukord, milles oleme, ise ei muutu. Siis muutume meie selles olukorras, ja paremuse poole.

Urmas Paju

Võnnu koguduse õpetaja