Pax et bonum!

Js 52:7–10

Lõppeva aasta sündmused maailmas on iseäranis selgepiiriliselt kinnitanud, et kõik siin toimuv on omavahel seotud, maailm elab alalises muutuses ja rahutuses. Alati kusagil keegi sõdib; kusagil allutatakse rahvaid mõne domineeriva ja vägivaldse grupi tahtele; on need, kes põgenevad kodust, jättes maha senise elu ja unistused, selleks et enda ja oma lähikondsete elu päästa või elujärge parandada. Ka prohvet Jesaja päevil olid ajad rahutud: Iisraeli naaberriigid sõlmisid oma hiilgeaegu nautiva võimsa Assüüriaga sõjalisi lepinguid, et ennast viimase eest kaitsta.
Jesaja oli selliste lepingute vastu, nähes nende sõlmimises märki sellest, et inimesed loodavad üksteisele ja iseendale rohkem kui Jumalale. Ainus leping, mis Jesaja jaoks näib olevat vajalik, on leping, mille Jahve on sõlminud oma rahvaga (Km 6:24). Nii kutsus ta inimesi meeleparandusele ning usaldama üksnes ja ainult Jumalat. Prohveti jaoks on usk kogu elu ja kestmise vundament. «Kui te ei usu, siis te ei püsi,» tõdeb ta (Js 7:9). Nagu Iisrael on pidanud oma ajaloo ja kannatuste kaudu õppima, et Jumalat saab ja tuleb usaldada, on see ka teiste rahvastega, veelgi enam aga üksikisikutega. Õppides Jumalat usaldama, oleme võimelised elama rahus nii iseenda kui teistega.
Rahust räägitakse iseäranis jõuluajal (tihti vastandades seda jõuludele eelnevale n-ö jõulustressile) palju, kuid selle teoks elamine on retoorikast oluliselt raskem. Küsimus on ennekõike selles, kuidas mitte kaasa minna jõulude välise külje rõhutamisega. Kõige selle «jõulukiire» keskel rääkida jõulurahust tundub omamoodi anakronistlik. See on kiire, mille oleme ise loonud, ja paraku oleme ise ka selle ohvrid.
Jah, jõulud ja jõulurahu aeg on küll üks periood aastast, kuid jõulurahu pole siiski mitte teatud ajaks manatav emotsionaalne meeleseisund ja kokkulepe hoida jõuluajal tüliküsimustes n-ö madalat profiili, olla lahked ja rahulikud, vaid rahu on alaline olemise viis ja kristlase pidev meeleseisund. Igasugune rahu algab inimese ja Jumala vahelisest rahust. Piibel kinnitab, et rahu on võimalik üksnes ja ainult siis, kui inimene elab õiges vahekorras Jumalaga. Seda kuulutada on lihtne, kuid praktikas toimimiseks on vaja sageli iseendale meeldetuletamist ja enese kokkuvõtmist, sageli ka muudatuste tegemist.
Rahu on mitmetasandiline ja kõikehõlmav mõiste, ülim hüve ja ideaal, millest inimpõlved on unistanud ja selle poole püüelnud, aga seda paraku ikka ja jälle rikkunud. Olgu siis tegemist meie seesmise rahuga või riikide ja rahvaste, religioonide ja poliitiliste kordade vahelise rahumeelse läbikäimisega. Rahvad ja riigid ning neid ühendavad rahvusvahelised organisatsioonid otsivad pidevalt võimalusi rahu loomiseks ja kindlustamiseks, kasutades vahenditena rahvusvahelisi kokkuleppeid ja nendest kokkulepetest kinnipidamise järele valvamist, õigusriikluse, inimeste põhivabaduste ja inimõiguste tagamist ja edendamist, vägivalla, ebaõigluse ja diskrimineerimise lõpetamist, inimtegevuse tagajärjel toimuvate kliimamuutuste eest ühist vastutuse kandmist. Nõnda ei ole rahu mitte üksnes sõja puudumine, vaid tähendab ka näiteks toimivat riiki, tugevaid peresid, vastutustundlikke kodanikke, elujõulist rahvast, hoolimist iseendast ja ligimesest.
Kipume ootama ikka paremaid aegu, tihti märkamata, et need on juba seljataha jäänud. Ka jõulude puhul on oluline, et me ei laseks kõige välise taustal prohvetite kuulutustel Messia tulekust ja evangeeliumidest Kristuse sünni kohta enesest mööda libiseda. Need on evangeeliumina mõeldud kogu maailma rahvastele ja kõigi aegade inimestele. Jumal ilmutab end vastavalt vastuvõtja võimele. Sõna sai lihaks ja elas inimeste keskel, ütleb esimese jõulupüha evangeeliumitekst. Rahuvürsti sünd on märk sellest, et Jumal pole oma rahvast ja iga selle liiget unustanud. Igaüks loeb, igaüks läheb korda. Sina ja mina.
Selle tunnistamine, et oleme igaüks isiklikult saanud Jumalalt midagi väga erilist, toob meie ellu kindlustunde ja rahu. Nii on rahu ka Kristuse sünnipüha keskne teema. Kristlastena saame olla rahu eestkõnelejad ja selle ellurakendajad. Samas võime loota ka rahututel aegadel sellele, et kui Jumal on juba kord inimese ellu tulnud, tähendab see muutusi, mis väljenduvad ka rõõmus ja rahus ning mitte üksnes jõuluajal.
Rahu ja sellest lähtuv rõõm on erilised Jumala annid, neil ei ole võrdset inimlike andide hulgas. Olles jõuludest lähtuva rõõmu ja rahu tänulikeks vastuvõtjateks ja edasikandjateks, ei ole jõulud meile enam lühiajaline rahuaeg, vaid selles on kogu pideva uuenemise alus, mis kannab meid tänasest homsesse ja sealt edasi. Siis võime ka loota, et oleme kord nende hulgas, kes saavad näha Jumala päästet, nagu tõotab prohvet Jesaja. Aamen.

 

 

 

 
 

Kristel Engman,
EELK vikaarõpetaja