Petlemmast tuleb rahuvürst

(Mi 5:1–4)
Õnnitlen kõiki neitsi Maarja sündimise püha puhul!
Peatun kolmel teemal. Esmalt, mida ütleb meile see prohvet Miika tekst. Lugu viib aega 730–710 eKr. Miika elas poliitiliselt raskel ajal. Ilmselt oli tema tegevuse alguses veel põhjariik, Samaaria polnud vallutatud ja 30 000 inimest deporteeritud. Miika nägi, et ränk saatus tabab ka Jeruusalemma. Tulevikus ootas ta aga uut õnneaega. Ta nägi elu tavalise inimese silmade läbi. Samal ajal oli Juudamaal ülikute hulka kuuluv prohvet Jesaja ja kümne suguharu maal Hoosea. Prohvetite kuulutuse sisu oli meenutamine, mida head Jumal on teinud oma rahvale, üleskutse kuuletuda tema tahtele ja kutse meeleparandusele.
Miika prohvetiraamat ei takerdu pisiasjades, vaid vaatab suurt plaani. Prohvet näeb oma rahva elu sündmuste seost ajalooga, Juuda tuhandetega, muistsete aegadega. Tema sõnumis on jõuline tõotus uue elu võimalikkusest. Sellest raamatust on otsijad leidnud endale julgustavad sõnad. Miika sõnale toetub ka tõotus, et Petlemm ei ole väheväärtuslik ja perspektiivitu paik, vaid just seal peab tulema ilmale Messias. Vaatamata sellele, et rahvas taganeb, on Jumala tõotus kindel. Oluline on, et just sellele traditsioonile toetudes tulid idamaa targad Petlemmast otsima juutide kuningat. Haapsalu on üks Petlemma sõpruslinnadest ja palvetame selle linna, sealsete inimeste kui ka väikese luterliku koguduse pärast.
Teiseks mõtleme Lunastaja emale, meenutades tema sünnipäeva. Neitsi Maarja sündimispäeva on tähistatud juba 6. saj alguses Süürias ja Palestiinas. Katoliku kirikus juurdus 7. saj Maarja austamise tava idakiriku mõjul. Maarja sündimise lugu on tuntud üksnes apokrüüfide kaudu, seepärast tunnustati püha aeglaselt. Kreeta püha Andreas pühitses 9. saj päeva mitmete jutlustega ja põhjendas 8. septembrit Maarja sünnipäevana. Jumalaema sündimist tähistavad kirikud eri ajal, nt idakirik 12. septembril, kopti kirik 1. mail. Maar­ja õndsuslooline tähendus avaneb meile kõige paremini kirikupühades. Küünlamaarjapäev (2. veebruar) – Jeesuse ema Maarja läks 40 päeva pärast sünnitust templisse, et pühitseda oma esmasündinud poeg Issandale. Paastumaarjapäev (25. märts) – ingel kuulutas neitsi Maarjale lapseootele jäämist. Heinamaarjapäev (2. juuli) – Maarja külaskäik Eliisabeti juurde. Rukkimaarjapäev (15. august) on Maarja surmaunne uinumise päev. Maarjast rääkides on kiriku traditsioonis rõhutatud tema voorusi: alandlikkus, armastus Jumala vastu, ligimesearmastus, usk, lootus, vooruslikkus, vaesus, kuulekus, kannatlikkus ja palve.
Pühakirja ning vanakiriklike ja luterlikele usutunnistuskirjade kohaselt on Jumala ainusündinud Poeg saanud inimeseks, sündides Püha Vaimu väe läbi neitsi Maarjast, nagu tunnistame usutunnistuses. Seega, kuigi me võlgneme tänu lunastuse eest üksnes Jumalale ja Kristusele, on neitsi Maarjal lunastuslooliselt väga oluline roll. Maarja ise kiidab Jumalat ja laulab: «Vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev» (Lk 1:48–49). Maarja seatakse meile suurimaks eeskujuks, rõhutatakse tema alandlikkust ja kuulekust Jumalale, tema olulisimaks juhtnööriks on sõnad, mis Maarja ütles Kaana pulmas Jeesuse kohta majasulastele: «Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!» (Jh 2:5).
Luterlik kirik toetub pühakirja autoriteedile, Maarja tähendus seisneb esiteks selles, et ta on Jumalaema, tema kaudu sai inimeseks meie Õnnistegija ja täitus esimestele inimestele antud lunastuse tõotus (1Ms 3:15). Teiseks palvetab Maarja meie eest ning kolmandaks on ta kristlastele suureks eeskujuks. Luterlikud usutunnistuskirjad nimetavad Maarjat õndsaks ja pühaks Neitsiks, kes väärib kõrgeimat au ning palvetab kiriku eest. Maarja ja meie ainsaks lootuseks ja Päästjaks on Kristus, kelle teenete läbi meid Jumalaga lepitatakse. Maarjas ja teistes pühakutes näeme aga eeskuju.
Kolmandaks, tänavu alustame neitsi Maarja sündimise püha eelõhtul teema-aastat «Kaheksa sajandit Maarjamaad» ja koguneme koos Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhtide, esindajate ja kaastööliste ning teema-aasta koostöökogu liikmetega pidulikule vesprile Pirita vanas kloostrikirikus. Juubeliaastaga meenutame Eesti ja Liivimaa ajalugu. 1215. aastal pühitses paavst Innocentius III Eesti- ja Liivimaa alad neitsi Maarjale. Seda võime lugeda kristlike koguduste ja kristliku kultuuriruumi alguseks Eestimaal. Tänapäeva maailm ootab meilt sama tulist prohvetlikku kuulutus ja neitsi Maarja eeskujul pühendumist, et seista kristliku traditsiooni kuulutamisel ja tunnistamisel.
Juubeliaasta raames on kavas käsitleda Eestile olulisi teemasid, nt maa, rahvas, riik, iseseisvus. On hulgaliselt asutusi, keda kirik saab selleks kaasata. Oluline on koostöö muusika, kunsti, hariduse, loodusteaduse ja museoloogia valdkonnas. Kirikuna rõhutame oma vastutust kuulutada ja teha jüngriteks, et Kristuse kirik võiks kasvada. Ülesanne on sama kui prohvet Miika ajal: meenutada, mida head Jumal on teinud oma rahvale, üleskutse kuuletuda Jumala tahtele ja kutse meeleparandusele.

 

 

 

 
Tiit Salumäe,
peapiiskopikandidaat