Piisab vaid ususeemne kastmisest

Mt 28:16-20

Lõpetasin üht kursust filosoofias abiturientidega. Küsisin viimases tunnis õpilastelt, mis neile kursustest meelde jäi ja mille üle nad on jäänud mõtlema. Arutasime siis neil teemadel. Korraga avaldas üks noormees arvamust ning tõdes, et erinevad perioodid niinimetatud filosoofia ajaloos vahelduvad, aga üldised hoiakud on ikkagi ühelaadsed. Palusin tal selgitada ja nii ta umbes ütles: „Kui keskajal oli „õige“ mõtlemine seotud sellega, mida kirik õigeks pidas, ja teisitimõtlejaid kiusati taga, siis tänapäeval on suund sarnane, et kõik need mõtlevad valesti ja tembeldatakse rumalaks, kes ei mõtle teaduslikult.“ 

See vestlus leidis aset umbes 15 aastat tagasi. 

Kindlasti ei pea siin otsima taga mingit vastandumist või konflikti, kuigi sageli seda otsitakse või siis vastandatakse teadust mingitele teiselaadsetele arusaamadele. Tuleb siiski tunnistada, et niinimetatud teaduslik maailmakäsitlus on viimase aasta jooksul rohkem meie ellu tunginud kui ehk varem. Seoses pandeemiaga kuuleme pidavalt teadlaste arvamusi ja seisukohti viiruse ja selle leviku kohta. Piirangute üle arutledes rõhutatakse selgelt teadusnõukoja avamust ning teadlasi kuulatakse ja nende tarkust rakendatakse meie elukorraldusse. Vägisi jääb mulje, et teadus on midagi absoluutset ja peale teadusliku maailmaseletuse mingit muud võimalust erinevate nähtuste seletamiseks nagu polegi.

Vahel ikka juhtub, et kas leeritunnis või mõnes vestluses tulevad need teemad esile ning sageli nähakse usu ja teaduse vahel sügavikku, mille üle sildade ehitamine on esmapilgul võimatu.

Just sellistes olukordades on hea küsida: mis maitsega on muna või millest sõltub muna maitse? Kord isegi üks õpilane läks keemia õpetaja juurde, et teada saada, millistest ainetest muna koosneb ning selle abil seletada maitset. Tegelikult sõltub muna maitse sellest, kuidas meie seda tunneme. Kui öelda, et see maitseb nagu muna, siis kujutavad kõik seda maitset ette, aga ometi on see ainulaadne kogemus igale inimesele, sest tegelikult omame seda kogemust isiklikult. Nii saabki öelda, et muna maitse sõltub minust, minu maitsemeelest.

Ilmselt on üks põhjus, miks inimesed ehk pelgavad tunnistada oma usku Jumalasse, just selles, et tunnetest oma isiklikust kogemusest rääkides ei saa seda kuidagi tõestada ega seletada. Seda peab ise kogema. See kogemine ei ole sugugi lihtne peamiselt kahel põhjusel, mis on omavahel siiski tihedalt seotud.

Me võime rääkida Jumalast ja tema imelisusest. Ometi võib kuulajale jääda arusaam, nagu on muna maitsega. Selleks, et Jumalat kogeda, peab inimene seda tahtma. Kui ta avab oma südameukse kasvõi natukene sellele taipamisele, siis ülejäänu teeb Jumal ise. Ta on igasse inimesse istutanud ususeemne ja piisab vaid selle kastmisest, kui seeme hakkab idanema ja inimene kogeb seda, mida on kogenud paljud.

Teiseks põhjuseks on üleloomulikkus ja usaldus. Üleloomulik on see, mis pole loomulik. Ja seda teadusega ei seleta. Saksa filosoof Kant on öelnud: „Seal, kus lõpeb mõistus, algab usk.“

Mõeldes Jeesuse sündimisele, ülestõusmisele ja taevasse minemisele, siis kõik see on üleloomulik, sest inimese mõistus ei saa seda lihtsalt haarata. Ja kui palju rohkemgi veel on Jumalaga kaasas käivat ja seletamatut. Olgu selleks sakramentides toimuv või mõnigi palvevastus. Jumalat ei ole võimalik panna raamidesse, mis inimese poolt seatud. Teda ei ole võimalik mõõta inimese tehtud mõõdupuuga. Just seetõttu ei saa teadus tõestada Jumala olemasolu või vastupidi.

Võib tunduda, et see on nii kauge ja mõistetamatu. Kas üldse saame taibata Jumalat? Kas meile on siis jäänud vaid usk? Jumal on oma Pojas tegelikult kõik selle, mida vajame, ilmutanud. Jeesus sai meie sarnaseks, meie vennaks. Võime imetleda tema õpetusi ja juhatust, mis viivad lähemale Jumalale. Saame ammutada tema sõnadest ja õpetustest tarkust, et oma elu korrastada ja taibata, mis on viimselt kõige olulisem ja tähtsam nüüd ja praegu või ka tulevikus.

Ei mäleta täpselt, kus oli see kirjas, aga lugesin enam-vähem sellist mõtet, et inimesed peavad oluliseks kirikut just moraali ja eetikaga seotud küsimustes. Sellest võib ka aru saada, sest moraalsed normid kümne käsu näol on inimestele tuttavad ja vähemalt osast neist peetakse lugu. Kristlastena aga ei peaks me mõtlema ainult nendele normidele, vaid olulisem on taipamine, et Jeesus suunab meie mõtted ikka ka taevasele kodule, mis on viimselt meie siht. Ja jälle saame tõdeda, et see on midagi, mis ei mahu inimese mõistuse piiridesse.

Kolmainupüha tuletab meile meelde Jumala ligiolu ja hoidmist, mida saame tunda ja tajuda, ning samas tema mõõtmatust ja suurust, mis inimmõistusesse ja raamidesse ei mahu.

Selleks, et seda natuke taibata, on vaja lapselikku usaldust, avatud mõtlemist ja avatud südant. 

Minnes õpetama ja kuulutama Jumala armastust, olgu meil seda tarkust, et me ei räägiks, mis „maitsega on muna“, vaid et inimestel tekiks tahe kolmainu imelisse müsteeriumi süveneda, avada oma mõistus ja meel ning lasta Jumalal tegutseda meie eludes täna, aga viimselt igavesti.

 

 

 

 

Jaak Aus,

Tallinna Kaarli koguduse õpetaja