Piiskopid ja piiskopkonnad kui rahvakiriku identiteet ja tulevik 1. osa

I osa. 

Sajand Eesti vaba rahvakiriku piiskoppe

Eesti vaba rahvakiriku loomine ja piiskopiameti taastamine.

Eesti vaba rahvakiriku ehk Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku (tänase nimega Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku) alguse üheks tähtsündmuseks oli piiskoppide ajaloolise ametijärgluse ehk suktsessiooni taastamine. See sai teoks esimese piiskopi Jakob Kuke valimisega 1919. aastal ja ametisse pühitsemisega 1921. aastal Rootsi peapiiskopi Nathan Söderblomi poolt. Kuigi naaberkirikus Lätis pühitseti ametisse peapiiskop ja saksa kogukonnal oli ka piiskop, ei mindud Eestis mitme piiskopkonna ja peapiiskopi ameti sisseseadmise teed.

Suund piiskopkondade loomisele enne II maailmasõda.

Pärast piiskop Jakob Kuke surma 1933. aastal ja järgmise piiskopi Hugo Bernhard Rahamägi ametisse asumist 1934. aastal oli kirikujuhtidele saanud selgeks, et kirikupea ülesannete rohkus ja vastutuse koorem vajab jagamist, sest üks inimene kogu vastutusekoormat kanda ei jõua. 1935. aastal võttis kirikukogu vastu EELK põhimäärused, milles võeti suund peapiiskopi ameti sisseseadmisele ja nelja vikaarkonna piiskopliku vikaari ametikohtade loomisele. Piiskoplike vikaaride ametikohad täideti veel samal aastal. 

1936. aastal otsustas kirikukogu muuta senise piiskopkonna peapiiskopkonnaks. Struktuurimuudatuste läbiviimiseks loodi erikomisjon, mille 1937. aastal koostatud kava nägi ette EELK jagunemise neljaks piiskopkonnaks (Põhja, Ida, Lõuna ja Lääne) ühe konsistooriumi ja kirikukogu juhtimise all. Tegevust pidid alustama ka piiskoppide kogu ja piiskopkondade nõukogud, mille liikmed oleksid olnud praostid ja ilmikud. 3. veebruaril 1940 nimetas Kõpp ametisse Põhja, Lõuna vikaarkondade piiskoplikud vikaarid ja määras Lääne vikaarkonna piiskopliku vikaari ametikohta täitma Põhja vikaarkonna piiskopliku vikaari. 

Ettevalmistused peapiiskopi ja piiskopi ametite sisseseadmiseks.

1943. aastal muutis kirikukogu piiskop Johan Kõpu ettepanekul 1935. aastal vastu võetud EELK põhimääruseid ja loodi vikaarpiiskopi ametikoht. Sellesse ametisse pühitseti samal aastal senine Lõuna vikaarkonna piiskoplik vikaar Johannes Oskar Lauri. Piiskoplike vikaaride amet lõpetati. 1944. aastal asuti Eesti Omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe ettepanekul tegema ettevalmistusi senise piiskopi ameti ümbernimetamiseks peapiiskopi ametiks ja vikaarpiiskopi ameti ümbernimetamiseks piiskopi ametiks. 

Repressioonid Eestis ja reformide lõpule viimine paguluses.

Nõukogude okupatsiooni taastamisele Eestis 1944. aasta sügisel eelnes peaaegu poole vaimulikkonna, sealhulgas piiskop Johan Kõpu põgenemine. Mahajäänud vaimulikkonnast pooled arreteeriti, osa mõrvati, teised saadeti Venemaa vangilaagritesse. Kõik see peatas kirikus enne sõda käivitatud muudatused ning halvas kogu kirikutöö Eestis. 

Paguluses jätkas piiskop Johan Kõpp kirikuelu korraldamist eksiilkirikus ja jätkas kohandatud kujul Eestis algatatud reformide elluviimist. 1957. aastal asendati eksiilkirikus endiselt kasutuses olnud 1935. aasta EELK põhimäärustes sõna piiskop sõnaga peapiiskop ja vikaarpiiskop sõnaga piiskop. Senine piiskop Johan Kõpp hakkas samast aastast kandma E.E.L.K. peapiiskopi ametinimetust ja vikaarpiiskop Johannes Oskar Lauri E.E.L.K. piiskopi ametinimetust. 

Johan Kõpu emerituuri siirdumise järel 1964. aastal teenisid pagulaskiriku peapiiskoppidena Johannes Oskar Lauri (1964–1971), Konrad Veem (1972–1990), Udo Petersoo (1990–2006) ja Andres Taul (2007–2010). Pärast 2010. aastal toimunud E.E.L.K. ja EELK ühinemist E.E.L.K. peapiiskopi amet lõpetati. E.E.L.K. piiskopi ametisse valiti lisaks juba Eestis vikaarpiiskopina alustanud Johannes Oskar Laurile (1943–1957 vikaarpiiskop, 1957–1964 piiskop) 1976. aastal Karl Raudsepp (1976–1992). 

Sunnitud valikud Nõukogude okupatsiooni tingimustes.

Eestis hakati 1947. aastal koostama 1935. aasta põhimääruste põhjale uut EELK põhikirja ENSVs tegutsemiseks, kus samuti nähti ette peapiiskopi kõrval tegutsemas vähemalt ühte vikaarpiiskoppi. 1949 võeti aga võimude survel vastu täiesti uue sõnastusega Läti kirikust üle võetud Eesti NSV ELK põhikiri, kus rõhutatakse kiriku episkopaal-sinodaalset struktuuri, kuid kõrvale jääb vaba rahvakiriku põhimõte. Kuna Läti luterlastel oli alates iseseisva kiriku loomisest olnud ametis peapiiskop, nähti peapiiskopi ametikoht ette ka Eesti luteri kirikus. 

1949. aasta kirikukogus tõstatunud küsimusele vikaarpiiskopi ametikoha täitmise kohta vastab vastvalitud peapiiskop Jaan Kiivit sen, et vikaarpiiskopi ametikoht tuleb täitmisele koos administratiivsete ümberkorraldustega ja nende nimetamine jääb peapiiskopi pädevusse. Okupatsioonisurutise tingimustes tegutsenud peapiiskopid Jaan Kiivit sen (1949–1967), Alfred Tooming (1967–1977) ja Edgar Hark (1978–1986) ei teinud ettepanekut (vikaar)piiskopi ametisse nimetamiseks. 

Iseseisvuse taastamine juhatas juurte juurde tagasi.  

1991. aastal vastu võetud EELK põhikiri nägi ette peapiiskopile lisaks piiskopi ametikoha loomise. Piiskoppide arvu kindlaks ei määratud ega piiratud. 1992. aastal valiti peapiiskop Kuno Pajula (1987–1994) kõrvale piiskopiks Einar Soone, kes jätkas ametis peapiiskop Jaan Kiivit jun (1994–2005), peapiiskop Andres Põderi (2005–2014) ja peapiiskop Urmas Viilma ametiajal emerituuri siirdumiseni 2017. aastal. 

2010. aastast lisandus EELK piiskoppide hulka senine E.E.L.K. peapiiskop Andres Taul, kes pärast EELK ja E.E.L.K. ühinemist jätkas peapiiskop Andres Põderi palvel EELK Välis-Eesti piiskopkonna piiskopina kuni emerituuri siirdumiseni 2017. aastal.

2005. aastal kehtima hakanud ja tänaseni kasutusel olevas EELK põhikirjas sätestatakse, et piiskop on peapiiskopi alaline asetäitja ja abiline EELK või mõne tema piirkonna või tööala juhtimisel. 2015. aastal valis kirikukogu samal aastal peapiiskopiks pühitsetud Urmas Viilma ettepanekul piiskop Einar Soone kõrvale piiskoppideks Joel Luhametsa ja Tiit Salumäe, kellele määrati juhtida konkreetsed territoriaalsed piirkonnad ja tööalad. 

2019 esitas konsistoorium kirikukogule põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise ettepanekud piirkondade ümbernimetamiseks piiskopkondadeks ning piiskoppide kogu loomiseks. Sellega on üle aastakümnete jõutud tagasi kava juurde, mille teostumist EELKs loodeti juba enne esimese Nõukogude okupatsiooni algust 80 aasta eest.

(Järgneb.)

 

 

 

 

Urmas Viilma,

EELK peapiiskop

EELK piiskop ja hilisem eksiilkiriku peapiiskop Johan Kõpp: Kas piiskoppe on üks või rohkem, misjuures üks kannab ülem- või peapiiskopi nime, see on evangeelsest seisukohast otstarbekohasuse-, mitte põhimõtteküsimus, mis on lahendatav tegelikkude vajaduste ja võimaluste piirides. Mõõduandvaks uute organite loomisel on siin kiriku töö parema ja edukama korralduse nõuded ja tarbed, mitte aga teised, eriti ka mitte esinduslikud motiivid. Kui luuakse uus organ piiskopi (vikaarpiiskopi või muu) näol, siis määratakse tema ülesanded ja tegevuspiir kindlaks vajaliku täpsusega, silmas pidades eriti kiriku kesksete organite töökoorma vähendamise tarbeid, uue ametikandja vastutusevõimalust ning teatava piirkonna kogudustega ligidas kontaktis olemise vajadust. Ilma kindlate ülesanneteta ja selge tegevusalata ameti-isikute figureerimine kiriku organite koosseisus on vastukäiv evangeelse lihtsuse ning siira otstarbekohasuse põhimõttele. 

(Kirikuvalitsemisõpetus. Tartu, 1940)

1938. aastal EELK piiskopi ametist tagandatud Hugo Bern­hard Rahamägi:

Ei ole ka olemas evangeelses kirikus igavest, muutumatut kaanoni või kanoonilist seadust kirikuorganisatsioonilistes küsimustes. Kiriku ja koguduste organisatsiooni küsimused lahenduvad evangeelses kirikus otstarbekohasuse ja võimaluste ning elurealiteetide seisukohtadelt. 

Mitte kuskil alal ei jäeta vorm, elu tingimuste loomine, omaette asjaks. Hea organisatsioon, korraldus, kord on edu ja elu arengu head tingimused, pant.

Õige on, et iga maa ja riigi ja rahvuse evangeelne kirik ise võitleb oma elukorralduse loomise pärast nii kaua, kuni ta tunneb: selles hoones, niisuguses olukorras tahan ma elada, liikuda, tegutseda ja olla.

(Kiriku seadustest ja põhimäärustest. Päevaleht nr 308, 12.11.1939)