Põleva kiriku hoiatav sõnum

Armsad ametivennad ja -õed, head koguduste juhid! Kui Jee­sus risti löödi, oli see maailma lõpp tema järgijate ja lähedaste jaoks. Jeesuse kuulutus oleks justkui tähenduse kaotanud, sest Jeesus oli surmatud. Jeesuse risti alla jäi jüngritest vaid Johannes koos Maarja Magdaleena ja Jeesuse ema Maarjaga. Ka kõige lootusetumas olukorras jääb ema viimasena oma lapse kõrvale …
Kõik uudistekanalid kannavad nende mõtete kirjapanemise ajal otse üle Jumalaema kiriku põlengut Pariisis. Katedraal, mis on pühendatud Jumalaemale Maarjale, on kogu maailma silmade all muutumas tuhaks. Saame olla tunnistajaks maailma ühe tähendusrikkama pühakoja hävingule.
Kõigile kristlastele, kuid ka arhitektuuri, kunsti ja kirjanduse armastajatele ning igale inimesele, kel süda sees, on Pariisi Jumalaema kiriku häving tragöödia. Peaaegu tuhat aastat ajalugu hävib mõne tunniga. Kuid selleski on oma ajatu sõnum, sest „Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev“ (2Pt 3:8).
Suurel nädalal, Jeesuse surmapäeva eel on materiaalse maailma ajalikkusest kõnelev Pariisi Jumalaema kiriku põlengu „jutlus“ väga mõjus. Lõpuks on ju kõik maine kaduv, isegi sajandeid püsinud pühakojad.
Kõige mõjusamad „jutlused“ on siiski korras ja hooldatud pühakojad, kus koguneb kogudus jagama Jumalaga oma rõõme ja muresid, nagu see on olnud sadu aastaid ka Jumalaema kirikuga Pariisis. Kõik põlenud ja varemetesse jäänud pühakojad on üles ehitatavad, kui ühiselt koondatakse jõud. Nõnda oleme Eestiski kiriku, riigi, kohalike omavalitsuste, sõpruskoguduste ja koguduse liikmete annetuste toel viimase 30 aasta kestel üles ehitanud või uutena rajanud ligi 50 pühakoda ja sakraalhoonet. Usun, et nõnda tõuseb uuesti tuhast ka Pariisi Jumalaema kirik.
Et meie Maarjamaa pühakojad jätkuvalt jutlustaksid Jumala suurusest ja Kristuse armastusest, tuleb meil kõigil veel kord hinnata tõsiselt üle oma pühakodade ohuriskid. Ettevaatlikkus ja hoolitsus pole liiast. Meil Eestiski on olnud kirikute ja kirikutornide põlenguid. Olen viimastel aastatel roninud nii mõnegi kiriku torni ja pean tunnistama, et tuleohtlikku materjali, ka aastakümnete või -sadade kestel kogunenud puitmaterjali, mis kergelt tuld võtab, on peaaegu kõikides kirikutornides.
Oleme hakanud avama kirikuid teelistele ja palveränduritele. Peame kõikides oma kogudustes analüüsima riske, mida kirikutornide ja pööningute seisukord endast kujutab. Palun kõikide koguduste juhatustel tõsiselt hinnata üle pühakodade ja muude koguduse varadega seotud riskid, sealhulgas tuleriskid, ning võtta tarvitusele kõik abinõud riskide maandamiseks ja õnnetuste vältimiseks.
Kutsun eelseisvatel jumalateenistustel palvetama meie päästeameti päästjate pärast, kes väga sageli tule või muude ohtudega võideldes seavad ohtu oma elu ja tervise, selleks et kaitsta ja päästa inimesi ja nende vara. Kandkem nad palves Jumala ette ja palugem neile tervist, õnne ja Jumala hoidmist ohtudega silmitsi seistes.
Õnnistussoovidega
Urmas Viilma,
peapiiskop

Avaldatakse autori loal lühendatult.