Prohvetlikud ettekuulutused olid täitumas

Jh 12:12–24
Palmipuudepühaga astub kristlik kirik kirikuaasta kõige vastuolulisemasse ja mitmeti mõistetavasse nädalasse. Kui jõuluööl oli tegemist rõõmuga ja rõõmusõnumiga, mis üha levis, siis siin käib rahva meeleolu ühest äärmusest teise. Täna hõisatakse «hosianna!», mõne päeva pärast asendub see palvehüüd vihahüüuga «poo risti!». Miks on need muutused nii suured, miks Jeruusalemma rahvas on nii kõikuva meelega? Tegelikult me oleksime ebaõiglased, kui süüdistaksime kiires meelemuutuses ainult Jeruusalemma elanikke. Parem on siinkohal küsida, kuidas meie oleksime sarnases olukorras käitunud.
Niisiis tuleb Jeesus koos oma jüngritega Jeruusalemma. Ta teeb seda tagasihoidlikult, sõites eesli seljas ja jüngrid tema järel. Tegelikult sõitis Jeruusalemma kui pealinna väravaist iga päev hulgaliselt selliselt reisijaid läbi. Keegi ei pööranud nendele tulijatele ja minejatele erilist tähelepanu, sest oli ju tegemist suurlinna tavalise eluga. Enam tähelepanu äratas see, kui keegi tuli linna ratsahobusel. Siis ehk küsiti, kes ta on, miks ta tuleb jne, sest hobusel tulija esindas võimu ja väge. Jeesus tuli aga vaikselt ja tähelepandamatult.
Juhtusin kord pulmas olles nägema järgmist pilti. Kiriku juurde parkimisplatsile kogunesid pulmaliste autod, üks ilusam kui teine. Mida polnud, see oli pruutpaari lillede ja lintidega ehitud auto. Teiste sõidukite seas saabus viimaks platsi tagaserva üks kulunud pakiauto. Selle rooli tagant astus välja peigmees, tema kõrvalt rahvariides pruut. See paar tuli oma elu suurpäevale tagasihoidlikult, sest nendele oli Jumala altari ees seismine tähtsam kui enesenäitamine ja uhkus.
Ka Jeesus sõitis Jeruusalemma vaese mehe ratsu, igapäevase töölooma eesli seljas. Lihtne inimene kasutas seda sitket ja visa töölooma mitmeti. Ometi tema tulemist märgati, sellele pöörati tähelepanu. Kas ehk äratas tähelepanu see, et Jeesust olid saatmas 12 jüngrit? Tegelik põhjus oli see, et Jeesus oli mõned päevad tagasi Betaanias surnuist üles äratanud Laatsaruse. Niisugune tegu köitis rahva tähelepanu. Sellist meest, kes teeb haiged terveks, toidab 5000 meest viie leiva ja kahe kalaga ning lõpuks äratab isegi surnu üles, oleks rahvas heameelega kuningaks tahtnud. See ei saanud olla ju keegi muu kui oodatud Tulija. Temale tuli nüüd küll vastu minna ja hüüda: «Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Iisraeli kuningas!» Inimeste ootus oli kõrgele kruvitud. Lõpuks ometi olid täitumas prohvetlikud ettekuulutused. Jeesuses nähti ennekõike poliitilist Messiat, kes vabastab oma rahva Rooma ülemvõimu alt ja toob tagasi Taaveti-aegsed päevad.
Evangelist toob siin ära prohvet Sakarja sõnad, mis mingil määral iseloomustavad tulevase Iisraeli kuninga teistsugusust. Esmalt muidugi julgustus: «Ära karda!» Ära karda, kui sinu kuningas on teistsugune kui teised. Siinkohal tulevad meelde ühed teised  julgustavad sõnad, mis Jumal ütles Joosepile: «Ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta.» Nende julgustavate sõnadega Jumal valmistab inimest ette tulevasteks sündmusteks, sellisteks, millest inimene hästi või esialgu üldse aru ei saa. Evangelist ütleb, et esiti ei saanud ka jüngrid aru, mis toimub. Ei mõistnud sündmusi, mille keskel nad ise olid osalistena. Alles siis, kui Jeesus oli üles võetud taevasse, tuli neil meelde, mis Jeesuse kohta oli kirjutatud.
Meie oleme paremas olukorras kui jüngrid, kes olid toimuvate sündmuste keskel ja püüdsid nendest aru saada prohvetite ennustuste valgusel. Aga nemadki nägid Jeesuses vahest rohkem poliitilist Messiat kui vaimset. Meie vaatleme neid sündmusi kui möödunut ja teame sedagi, mis pärast sai. Seepärast on meil lihtsam mõista ka suure nädala sündmusi.
Kui rahvas võttis Jeesust vastu hõisates, siis kuskil tänavanurgal oli koos teistsugune seltskond, kes ei jaganud rahva rõõmu. Nad olid kadedusest lõhki minemas: «Eks te näe, et te ei saavuta midagi! Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!» Ometi on selles kadetsevas ütluses midagi tõtt. Nad ütlevad välja selle, mis saab tõeks. Maailm saab ikka enam Jeesuse kaudu lunastatud. Sõna otseses mõttes maailm järgneb talle. See järgimine ei ole küll kerge, kulgedes läbi tõusude ja mõõnade, kuid siiski kindlalt ülespoole. Me teame, et lõpuks olid Jeesuse risti all ainult tema ema, armastatud jünger ja veel mõned naised. Sellest väikesest järelejäänud järgijate hulgast hakkas ometigi kasvama suur Kristuse kirik. See oli võitjate tee.
Need, kes on valinud tee Jeruusalemma sissesõitva Galilea prohveti järel ja jäävad ustavalt sellele teele, on võidu teel. Siin peame meiegi iseendalt küsima, kus pool tahame meie olla sellel sündmusterohkel nädalal. Kas nende hulgas, kes hüüavad kõige rahvaga kaasa, nende hulgas, kes on kadedad, või selle hulgaga, kes jäid lõpuni Jeesuse juurde.

 

 

 

 

Ants Leedjärv,
emeriitõpetaja