Rahvuslik ja üleilmne
/ Autor: Rain Soosaar / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 5. oktoober 2016 Nr 39 /
Eesti Rahva Muuseumi suurejoonelised avamispidustused andsid näiliselt tunnistust sellest, et eestlaste rahvustunne ja oma rahvuskultuuri säilitamise soov on tugevad. Ent tegelikkus pole alati nii kena, kui fassaadi järgi tunduda võib.
Nädala alguses ilmus näiteks ERRi portaalis intervjuu silmapaistva noorteadlase Margus Niitsooga, kes kinnitas, et tal polevat usku rahvusriigi kontseptsiooni ega eestikeelse teaduskeele tulevikku. Vastupidi – inimkonna kui terviku hüve seisukohast oleks parem, kui mindaks võimalikult kiiresti üle inglise keelele. See tekitas paljudes lugejates pahameelt. Ometi on Niitsool vähemalt niipalju õigus, et välised tingimused eesti rahvusliku kõrgkultuuri säilimiseks on ebasoodsad.
Nagu ERMi asutamise ajal taandusid murded ja muud kohalikud eripärad eestlaste ühiskeele ja -kultuuri ees, nii oleme praegu väga avatud välismaistele mõjudele. Ühelt poolt avardab osasaamine globaalsest ingliskeelsest kultuurist tänuväärselt meie maailma ja eneseteostusvõimalusi, teisalt aga seab ohtu rahvuslike omapärade säilimise. Et tuleviku maailmas eestlusel üleüldse väärikas koht leiduks, oleks vaja senisest palju suuremaid jõupingutusi eestikeelse kirjasõna edendamisel ja rahvusliku mälu alalhoidmisel.
Et eesti rahvuskultuuri kujunemisel ja säilitamisel on just kirikul oluline roll olnud, rõhutati hiljutises riigi ja Eesti Kirikute Nõukogu poolt reformatsiooni 500. aastapäeva puhul tehtud ühisavalduses. Sama teema oli kõne all ka ERMi avamisel ja leiab kajastamist selle püsiekspositsioonis. See on kahtlemata õige ja hea. Kuid teisalt ei tohiks rahvuslus kristlaste jaoks usulisest identiteedist tähtsam olla. Niisiis peaks hiinlasest, venelasest või aafriklasest usuvend olema meile vähemalt sama lähedane kui rahvuskaaslane. Nagu eestlust alal hoides tuleks ühtlasi väärtustada avatust teiste rahvuste ja kultuuride suhtes, tuleb ka kirikul leida tasakaal rahvusliku ja üleilmse vahel.
Rain Soosaar
