Ristiinimese elu keskmeks on Kristuse rist

Jh 17:11–17
Oled ehk sinagi, hea lugeja, kuulanud mõne mobiilifirma teenindajat erutunult selgitamas, mida ja kuidas tuleks teha, et su elukvaliteet ja suhtlemiskiirus (megabaitsekundites) paraneks. Kuulan ja mõtlen, et rääkija on suurepärane inimene, tahab teha head, ainult mina kuulan ega oska kasu saada väärt maailmast. Ilmselt sarnases olukorras on Vallo Ehasalu end väljendanud tabavalt: „Mandumine on minu inimõigus!“
Maailma arust on Jeesusega elamine heal juhul paigalseismine või koguni vääramatut ,,arengut“ pidurdav haiglaslik ning parandamist vajav seisund. Praegu tohib muidugi julgelt vastata, et saan Jumala abiga hästi hakkama. Meditsiinimaailm õnneks ei püüa sellist ,,bipolaarset häiret“ sundravile allutada. Jutt Jumala riigist, Jumala abist lõpetab kuidagi kohatult kiiresti meeldivalt hoogsa jutuajamise.
Inimesi lahterdada pole viisakas, aga liigitatakse ikkagi. Huvitavad on sõnad nagu metsainimene, maainimene, linnainimene, looduseinimene, pereinimene, raamatuinimene, tehnikainimene, IT-inimene, kirikuinimene, ristiinimene jne. Need liitsõnad on ilmselt tekkinud märkimaks maailma, kus inimene ennast koduselt tunneb. Igal ristiinimesel, mitte ainult kirikuõpetajal, on kerge mõista, mida tähendab olla maailmas ja samas mitte olla osa maailmast. Kristuses inimesele, kelle jaoks on elamine Kristus ja suremine kasu, ei ole enam kandvat keset selle maailma nähtavas osas.
Vahel tuleb meelde moment, kui üks viieaastane poiss küsis Hargla surnuaial esiema matustel: kas sa selle kleidiga (talaariga) poes ka käid? Naljakas, aga pani mõtlema. Miks ka mitte minna nii poodi, rongile, kohvikusse, volikokku? Võiks kaaluda. Sotsiaalseks eksperimendiks nimetatakse seda vist Eesti tingimustes, Itaalias on see kodune linnamaailm. Ehk oleks näiteks kõrgema vaimuliku käsk ,,kõik kuu aega talaaris!“ meie maailma tutvustamisel mõjusam kui aastakümneid kirikutöö punnitamist, mida varsti keegi ei mäletagi.
Evangelist Johannes on meieni toonud väelised ja ülisuures hoolitsuses väljavalatud Jee­suse palvesõnad vahetult enne vangistamist. Ta palub Isa oma sõprade säästmisel kurjast, mitte selle maailma valust, vaid kuradi eksitusest, valest. Jeesus, keda küll tunti-teati siin maailmas, annab teada, et ei ole siit maailmast. Ta peab selles maailmas minema vastu kirjeldamatult põrgulikule lõpule, et taas saaks ta elu võtta, siis juba jäädavalt. Jeesus palub oma Isa, keda nimetab Pühaks (ainulaadne koht, kus Jumala kohta kasutatakse väljendit Püha Isa) ja kelles on tõeline Jumala Maailm, et ta jääks Jeesuse sõpradega, keda on Isa puudutanud. Kelle kohta apostel Paulus väes juubeldades tunnistab: „Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest“ (2Kr 4:6).
Tõepoolest, maailmas ei olnud enne Püha läkitamist Jeesuse sarnast, kuigi vahest paljud olid soovinud saada Jumala sarnaseks. Jeesuse sõnul olid siiski eelnenud taevase Isa meelest vargad ja röövlid (Jh 10:8). See nüüd, kellele Isa Jeesuses ilmutab ja kes saab haaratud, on välja tõstetud, eraldatud, pühitsetud. Peapiiskop Jaan Kiivit õpetas seoses „püha“ mõiste ja pühitsemisega nõnda: püha tähendab esmalt eraldatud; pühitsemine eraldamist vaid teatud ning kindlaksmääratud ülesandeks. Nii ei tohi olla püha sakramendi jaoks pühitsetud hõbekarikas mitte iialgi selle maailma pidulaual; nõndasamuti on pühad inimesed eraldatud teistsuguseks eluks.
Johannes juhatab ristiinimesi vaatama Jeesusele üle igapäevamaailma. Tänu olgu Johannesele, kes säilitas ja kandis meieni Jeesuse ülempreesterlikku palvet, et meelde tuletada, kinnitada meie kuuluvust Jumala maailma ja Jumala armuvalikut meiega. ,,Meie kodu on taevas“, kirjutas võimsalt oma tunnistava eluga õpetaja Harri Haamer, näidates, et ristiinimese elu keskmeks on Kristuse rist. Kõik, mis selle ümber on, peab nõtkutama põlvi Surmavõitja Jeesuse ülistuseks.
Üks jalgpalliinimene ütles umbes nii: sulle, mitte-jalgpalliinimesele, ei saa kunagi selgeks teha ja ükski mitte-jalgpalliinimene ei saa kunagi aru sellest, milline ülivõimas tunne on olla juubeldaval staadionil kümnete tuhandete seas. Minu leigust nähes lisas ta, et kuskil Inglismaal või Iirimaal ei saaks ma külapreestri kohta, kui ei jagaks jalgpallimaailma vaimustust. Ma vist ütlesin sellele sõbrale, et sa ei ole kaugel Jumala riigist ja siin peab ausalt tunnistama ristiinimeste allajäämist jalgpallimaailmale. Kui meie oma Päästjat nii ülistaksime nagu teie oma kodumeeskonna poolkaitsjat, siis oleks kiriku(maailma) elu hoopis teistsugune.
Austatud prof Kalle Kasemaa mainis televestluses Euroopa igapäevaelu hädade põhjusena nõrka (vähevaimustunud, vaimuleiget) kristlust teise suure, ääretult vaimustunud ja pühendunud ilmutusreligiooni kõrval. Aidake, armsad ristiinimesed, seda olukorda muuta! Jee­sus palvetab, et me kõik oleksime pühitsetud tões.

 

 

 

 

Enno Tanilas,
Karula koguduse õpetaja