Ristirahva väärtused vajavad arendamist ja kaitset

Vaimulikud isad ja emad, mehed ja naised, vennad ja õed! Peapiiskop Jaan Kiivit juuniori 2000. aastal ilmunud jutlusekogumiku, mille pealkiri on «Tõde teeb vabaks», esimese jutluse aluseks on seesama kirjakoht, mis oli tänasel jumalateenistusel ka peapiiskop Urmas Viilma jutluse aluseks ning mille esimene lause on meie tänasel laululehel – «Vabaduseks on Kristus meid vabastanud».
Jaan Kiiviti jutlusest loeme: «See vabadus on kink. Selle alus ei ole meis. Kui me püüame vabadust määratleda vaadates endale, oma moraalile, tahtele ja võimetele, siis unustame aluse. See mälukaotus on tänapäeva maailma hädade allikas. Sest vabadus usulises mõttes on juur, millest kasvab välja kogu maise vabaduse puu: inimväärikus ja inimõiguste austamine, inimese sõltumatus ja vabadus jõududest, mis teda orjastavad, vastutus Jumala ees ja ligimesearmastus.»
Vabadus algab arusaamast, et saadakse aru, mis on olemas. Tõde on olemas, vale on olemas. Hea on olemas, kuri on olemas ja nad võitlevad igaühe sees. Pimedus on olemas ja valgus on olemas. Südametunnistus on olemas. Hing on olemas. Jumala sõna on olemas. Looja on olemas. Martin Luther ütles oma teoses «Ristiinimese vabadusest», et ristiinimene on vaba peremees kõikide asjade üle ega ole kellegi käsualune. Peame olema peremehed oma väärtuste üle. Väärtused on tegelikkus, mitte illusioon.
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on leidnud suurepärase koondpealkirja kolmele juubeliaastale – «Vabaduse teetähised 2017–2018», rääkides reformatsiooni 500. aastapäeva kontekstis vabast inimesest, EELK 100. aastapäevaga seonduvalt vabast rahvakirikust ning meie riigi 100 aasta juubeliga seoses mõistagi vabast riigist.
Nagu ütles peapiiskop Viilma: vaba inimene, vaba rahvakirik ja vaba riik.
Siiski jääks see loetelu puudulikuks, kui jätta siia lisamata neljaski oluline juubel, mida tähistasime suurejooneliselt eelmisel aastal – kaheksa sajandi möödumine Liivi- ja Eestimaa pühendamisest neitsi Maarjale. Ilma nende usuliste juurteta, millel kasvas meie rahvas – Maarjamaa rahvas – sajandite jooksul juba enne reformatsiooni jõudmist Eestimaa aladele, oleks kindlasti olnud mõeldamatud ka need positiivsed arengud, mis said alguse reformatsiooniga.
Me olime ristirahvas enne reformatsiooni toimumist, me oleme olnud ristirahvas reformatsiooni järel ning me oleme ristirahvas tulevikus. Eesti rahvas jõudis Rooma, Ateena ja Jeruusalemma kiirguseni läbi kristluse. Kristlik pärand ja väärtused teevad meist eesti rahva. Kui pöörame neile selja, siis rahvana oleme kaotanud oma hinge. Vaid keel ja toit ei tee rahvast. Ka rahvas, nagu inimene, ei ela üksnes leivast.
Reformatsiooni juubeliaasta internetilehel tõdetakse, et kui reformatsiooni aastapäeva keskmes on evangeeliumi tõde ehk kolmainus Jumal, võime loota, et kirikuid ja kristlasi juhitakse üksteisele lähemale, et neid innustatakse ühisele tunnistamisele ja teenimisele, et evangeelium saab Eesti rahva seas kuuldavamaks ja kogetavamaks.
On rõõmustav näha, et reformatsioonisündmusi meenutavad ning reformatsiooni positiivset panust tähtsustavad koos luterlaste ja teiste protestantlike kirikute liikmetega ka katoliiklased ja õigeusklikud. Eesti kristlike kirikute omavaheline üksteist mõistev ja üksteist arvestav koostegutsemine nii Kirikute Nõukogu raames kui teistes koostöövormides on väga oluline väärtus ja saavutus, mille eest saan riigi esindajana olla siiralt tänulik ning seada sellist koostöövõimet ja koostöötahet eeskujuks kogu meie rahvale.
Eesti asumine Euroopa Liidu eesistujaks järgmise aasta teisel poolaastal annab veelgi suuremad võimalused tõsta jõuliselt esile Euroopa kristlikku pärandit ning rõhutada kirikute ühise tegutsemise võimalusi ja vajadust. Väljendan heameelt, et Euroopa Kirikute Konverents, Eesti Kirikute Nõukogu ja Eesti riik on aasta pärast ühiselt korraldamas rahvusvahelist konverentsi, mille aruteluteemadeks on nii Euroopa Liidu poliitika inimõiguste ja usuvabaduse küsimustes kui religioonidevaheline dialoog, aga ka migratsioon.
Eesti riigi sõnum eesistujana ELis peab olema selge: Euroopa peab kaitsma oma kultuurilist, humanistlikku ja religioosset pärandit. Me ei tohi lasta oma väärtusi erodeerida või vahetada peenrahaks.
Reformatsiooni juubeliaasta tähtsündmuste hulka saab kindlasti kuuluma ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku 100. aastapäeva väärikas tähistamine. Sündides ligi aasta varem kui Eesti Vabariik, olid EELK, selle vaimulikud ja liikmed need, kes said meie riigi loomisel ühtedeks tugevamateks alustaladeks ning kes kujundasid meie iseseisvuse moraalsed aluspõhimõtted, tuginedes ise omakorda nendele juurtele, mis on meie rahval olemas juba ristirahvaks saamise aegadest alates.
1997. aastal ütles tollane vabariigi president Lennart Meri: «Minule on kirik alati olnud niisama vana nagu rahvas. Nagu selle maa keel. Nagu selle maa kultuur. Kirik on läbi sajandite olnud meie ühine katus, meie kindel kants. Meie kodu ka siis, kui meil kodu ei ole olnud. Ja oma halastuses on ta olnud kodu ka neile, kes on ennast pidanud kodutuks. /…/
Eesti Vabariigi põhiseadus ei tunne riigikiriku mõistet. Kuid sootuks väär oleks sellest järeldada, et Eesti Vabariik kirikut ei vaja. Sootuks vastupidi: meie rahvas vajab täna kirikut enam kui eales varem, Eesti Vabariigi taastamisel riigiks, kus valitseks õigus ja õiglus, halastus ja eneseohverdus. Ma tahan tänasel päeval, lugupeetud kirikujuhid, julgustada teid, et kirik hoopis nõudlikumalt suhtuks meie riiki, meie riigi institutsioonidesse, nõudlikult ja järjepidevalt puhastaks meid hingelisest saastast, omakasust ja moraalitusest.»
Nii kõneles president Meri ligi kakskümmend aastat tagasi ning tema sõnad on ajakohased praegu. Jalahoobid pühaduse vastu ei ole vabadus, vaid autism väärtuste suhtes ehk pimeduse ja kaose võimutsemine. Ristirahva väärtused vajavad hoidmist, arendamist ja kaitset. Seda teeme ligimesearmastusega, heas usus ja vapral meelel. Aidaku meid selles jumal.

Urmas Reinsalu,
justiitsminister